kired möllavad

Krissu räägib kodus, miks ta ei jaksanud kunstiringi täna minna.
Asi alanud sellest, et neiu A kirjutas oma blogis neiu B kohta, milline mõttetu tüüp too on. B sai asjast teada ja mingis vahetunnis läks arvete klaarimiseks. Sõna sünnitas teise, kisa ja sõim tõusis taevani ning finaalis jäi klassipõrandale suur pundar tüdrukujuukseid. A läks nuttes ja kiila kuklaga koju, B võidutses ja säras uhkusest.
Krissu oli koos paari teise tüdrukuga läinud kisklejaid lahutama ja saanud kah jalaga makku, kogemata.
Klassijuhataja oli B kutsunud minutiks kõrvale ja öelnud, et aiai, ärgu küll nõnda enam toimigu. B hiilgas kevadel saavutusega, et lõi silma potisiniseks ühel üleliia suud pruukinud noormehel, klassi kõige pikemal poisil.
Mina tatikas olin, mu klassis küll tüdrukud kätega arveid ei õiendanud.
Uued ajad uued kombed. Kuid mul kangesti kibeleb öelda klassijuhatajale, et probleemiga võiks tegeleda. On ju psühholoog palgal ja kisklevatel tüdrukutel vanemad olemas.