asjad

E-l tegi plikusk veidi pahandust (vist) ja nüüd siis rahvas arutab, miks lapsed on lohakad ja teiste inimeste eraomandit ei austa.
See on põhimõtte küsimus.
Minu jaoks on asjad alati ainult asjad. Mis lähevad katki, kuluvad ja riknevad nii lastega kui ilma nende kaasabita. Tuttav viie lapse ema rääkis kord: “Oi, mu lapsed on lõhkunud nii arvutult asju, sealhulgas paar tõeliselt ilusat ja head asja, oi, ma olen õnnetu olnud aga – need on ju ainult asjad!”
Minu kodus pole ühtegi nii kallist asja, et mul hingamine seiskuks, kui lapsed seda näpuga katsuksid...
Pole autot, rattadki on vanad ja koledad, pole lcd-ekraaniga telekat ega uhket stereokombaini. Ei valget diivanit, ei hiina vaase. Vist isegi mitte ühtegi riideeset, mis maksaks üle 1000 krooni. Pole piisavalt raha olnud, kui ostmine oli ja kuna nad praegu veel töötavad (kodutehnika siis), ei tõuse käsi ka niisama, toreduse pärast uusi ostma.
Näiteks on meil poisile uut ratast vaja aga kuidagi ei taha 3-4tonnist riista muretseda, loodan mõne kasutatu leida. Just seepärast, et muidu ma oleks pidevalt leilis, et ratas kuskile ripakile ei jääks, et lukk oleks kindel jne. Poisi asi- see ratas saab vett ja vilet tundma, üle küngaste hüppekaid tegema, porilompides kihutama. Ilmselt kallis ratas peaks kauem vastu aga … lõpuks laguneks ka see. Minu närvide hinnaga.
Ma ei eelda, et peaks tasakesi rattaga mööda siledat teed sõitma, et kummid ei kuluks ja kriimud külge ei tuleks.
Mitte et me lapsi ei õpetaks oma asju hoidma. Kui miski asi on oma lohakusest katki läinud, on nad sellest ilma. Ja loomulikult katki läinud võõrad asjad tuleb asemele osta, kuidagi vastutada.
Aga ma saan aru ka neist, kelle jaoks asjad on armsad ja tähtsad. Kallid, vajalikud asjad. Saadud raske tööga teenitud raha eest. Väärt hoidmist.