Hanna läheb jälle seiklema Austraaliasse. Ja tema tuli tagasi Siberist. Iir aga postitab selliseid pilte Inglismaast, et tahaks küsida -on see kõik ikka päriselt olemas?
Kadedusest vaikselt vigisen.
Tahan ka võõraid maid näha. Venemaad. Norrat ja Islandi, Inglis-, Iiri- ja Shotimaad. Kindlasti ka midagi sooja- Kreeka, Hispaania, Itaalia.
Unistuste unistus on Lõuna-Ameerika. Ükspuha mis või kus. Mäed. Vihmamets.
A praegu on väga ebasobiv aeg. Pesas alles nõudlik säutsumine käib.
Ning raha koguda on täiesti võimatu. Meie suurpere kulutab kõik ära. Pluss majaremont, mis neelab raha kui mutiauk ja mille lõpp ei paista..
Võibolla olen ma üldse juba liiga vana. No Inglismaa jaoks vast mitte aga dzungli jaoks äkki juba olen?
Nagu selles Üles filmis, kus tema ja temake aina täitsid oma unistuste reisi tarvis rahapurki, aga elu aina veeretas ette olukordi, mis nõudsid purgi tühjendamist. Kuni tädi lusika nurka viskas.
Aga- Kati on 10 aasta pärast 17. Ja suuremad veel suuremad. Neid võib kuudeks omapead vast jätta küll. 10 aastat, vaijummel, see on nii pikk aeg! Samas- siis niikuinii on vaja maksta nende ühikaüüri ja ehk hoopis nende välismaal olemise-õppimise eest? Igatahes kolleegidest suurte laste vanemad küll teevad seda. Minu vanemad, khm, piinlik öelda, ka vahel sponsoreerivad mind.
Kolledzi- ega reisifondi mul pole. Ma ei suuda neid täita. Pole iial millegi suure jaoks raha suutnud koguda aga samas olen kõik vajaliku ilma erilise ponnistamiseta ka kätte saanud.
Loodetavasti nad 10 aastaga neid vihmametsi ikka viimse liaanijupini ära ei hävita....
hetkel peaks keskenduma väiksematele unistustele. näiteks vannitoa valmimisele. Teinepool on terve puhkuse seal müttand ja midagi hakkab looma. Mul on mõte vann veljevärviga kuldseks värvida :P
Millest sina unistad?
vihmametsa unelm
Wednesday, September 16, 2009
Posted by ritsik at 10:09 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
6 comments:
Mina näiteks ei saa siiamaani aru, kuidas meil õnnestus 9 kuuga koguda raha 100 inimesega pulmade pidamiseks. Alustasime ju nullist ja enne seda ega ka pärast seda pole kogumine eriti vedu võtnud. Ju ikka oli eesmärk niiii võimas:)
mina unistan hetkel kõige rohkem rutiinist. et kohe oleks nii, et igal hommikul läheme kooli/tööle/lasteaeda ja õhtul tuleme koju ja lobiseme õhtusöögilauas. praegu võiks kõik vihmametsad mu poolest olemata olla :D
ja mina unistasn, et saaks sel aastal korra Riiga sõita ja Indraga vanalinnas jalutada, lihtsalt olla :)Aga noh nagu mul naabrimees tähendab - "virkse vahel on mu Riia" :)
Tublid olite, Evelyn! No minu pulmade unistus ilmselt ei täitu...
Aga see-eest on eeskujulikult realiseerunud rutiini-unistus, nii et Karin ära heida meelt :)
Ja Iti, Riia on järgmisel suvel ka sama koha peal! Ära kurvasta, küll no millaski ikka saa!
Unistan üsna sarnaselt Sinuga, Ritsik:) Toscanale lisaks Peruu, Brasiilia, Argentiina...
Aga ühele nõudlikult siutsumisele ülikoolist on lisandunud ka hirnatused tallist:)
Ja tõttöelda on need siutsud ja hirnumised tüki armsamad. Kui järele mõelda. Aga unistama peab ikka!
Unistama peab. Sageli on see vedru, mis tagant tõukab. Sunnib tegutsema, end kokku võtma, oma unistusi teostama.
Minu ammumõeldud unistus oli ära käia Hollandis just lillefestivali aegu ja sel kevadel tegin selle teoks. Pilte sellest reisist leiab http://www.flickr.com/photos/aaremar/ ja lugeda mu algusjärgus blogist.
Aga ühel unistusel ei ole ilmselt määratud teostuda - jõuda jälile inimühiskonna kujunemisloole, piiluda aegade hämarusse. Täna väljakäidud daatumid ja käibel seletused on pehmelt öeldes küündimatud. Liiga palju on seletamatut, ka salastatut. Neil teemadel oleks huvitav mõtteid vahetada.
Post a Comment