piltide eest tänud Hennule.
Eile Pärnu uue kunsti muuseumis elik kunstihallis avatud Lilian Meistri näitus "1001 ööd" oli midagi just mulle. Kõrvalsaalis samal ajal avatud Viiralti värvilised seeriad olid ka omapärased. Aga need padjakesed... ma juba siis vaatasin pilte ja vaimustusin, kui see näitus Tallinnas oli.
Mulle see tikkimise teraapiline idee väga meeldib. Kunstnik rääkis ise väga avameelselt, kuidas ta sellel ajal uppus töösse, mees jättis maha, tööl probleemid ja tekkis selline iseendakaotamise tunne. Suuri asju ei jaksanud teha, tegi siis iga päev ühe väikese. Just sellise, nagu tema päev parasjagu oli möödunud. Litriline ja särav või pruun (näe Kata, ma kuidagi ei suuda ikka leppida pruunusega :) ) ja hall või mustvalge, rebitud ajalehepildikesega. Mõni padjake on toretsevalt suur, värviline ja mõjus, teine pisike, armetu, sunniviisiline. Nagu kogu meie elu.
Netis oli mitmeid kommentaare, et täismõttetus aga minu meelest on idee väga selge. Võibolla mehed ei saa sellest aru, nemad näevad rohkem tervikut ja ei pea ehk ennast niipalju kildhaaval kokku panema.
Kunstnik oli särav ja rõõmus, ilmselt teraapia oli mõjunud.
Nende toredate emotsioonidega jätkasin õhtut Punases Tornis klaasi sulatades. Küll ma armastan seda kohta. Soojas keldris sulatusahju kõrval värvilise klaasiga asjatades ja sõprade ning lahke pererahvaga jututades kaob kogu muu maailm meelest.
Tekitasin jõulukuuski ja muud kribukrabu. Kaks tundi kadusid lennates. Nüüd ootan põnevusega, kuna Jüri ahju lahti krutib ja tulemused lagedale ilmuvad.
Aga kodus, jah, kodus oli näljane perekond viimases hädas mune praadinud ja saja-aastase müsligi pintslisse pistnud. Kuigi ma vaikselt lootsin, et äkki tekib kellelgi inspiratsioon kanakoivad millekski tarbimiskõlblikuks muuta. Ja pood on meie kodust viie minuti tee kaugusel. Ehh...
Taas pean tunnistama, et kõik tuleb millegi arvelt :(
Tänane teraapia viisminut on läbi, tööle, vennad.
Ps. Kas te mailillekad olete ikka klaasi sulatanud? Ja? Ei? Kas lepin Tornis teile aja suveks kokku? :)
1001 ilusat
Friday, December 05, 2008
Posted by ritsik at 12:06 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
mina olen lastega käinud klaasitehases. aga seal nad ei sulatanud. nad puhusid klaasi. oi, äge! sõbrad-seltsimehed, millal saame minna?!?!?!?!?!?
ps. ma ka tikin. tavalist ristpistet. õudselt teraapiline!
ärge küsige nii keerulisi küsimusi detsembrikuus :) mul ajab siis sünnipäev sünnipäeva taga + jõulupeod jms, ma ei suuda üldse mõelda hetkel :) kuigi klaasivärk iseenesest oleks tore. ja pärnu pole ka NII kaugel.
Post a Comment