lugege, kodanikud!

Aga mina lugesin läbi ühe raamatu!
Doris Lessingu "Hea naabri päevik". Minu puhul on raamatulugemine üsna eriline tegevus, enamasti leian aega hädapärast värske "Kodukirja" diagonaalis lugemiseks. Ehkki ka seda saab mõnusaks teha: Teki alla, teetass kõrvale, küünal põlema ja siis loed, vaatad pilte ja unistad, kuidas ka sinu kodu millalgi hakkab nii lahe välja nägema.
Mis puutub raamatumuljetesse, siis see pani mind mõtisklema vanadusest, teiste inimeste eest hoolitsemisest, isekusest ja isetusest.
Kui ma olen (oleksin) 92 aastat vana, kas ma siis oleksin tegus ja reibas proua, kes sõbrannedega mööda kontserte ja ekskursioone vehib, või depressioonis haige raevukas mutt...
Ma käisin ka üht viimase variandi tädi hooldamas mõnda aega. No täpselt nagu sellest raamatust! Aga me saime koos kenasti läbi ikkagi.
Aga eks kõikide vanemad jäävad kogu aeg vanemaks. Öeldakse ju, et 50-nestel on elus enamasti üks raskemaid perioode: vaja veel materiaalselt toetada lapsi, samas oma vanemad vajavad juba hooolitsemist ja tuge, enda tervis hakkab tunda andma-üleminekuaeg jne.
Nüüd tahaks jälle midagi lugeda! Huvitav, mida võiks raamatukogust küsida....