Nii huvitav, kuidas ühed teemad viivad järgmisteni.
Minu heietamisest laste mehelepanemisest ja suhetest kasvas välja lastele oma väärtuste õpetamise-soovitamise-pealesurumise teema.
Mida teha, kui järeltulija ei hooli sugugi sinu ja su pere ja sõprade väärtushinnangutest ning otsustab teha midagi hoopis teistsugust, kohutavat, midagi, mida sa ise e-lu-il-mas-ki ei teeks? Proovile pannakse kogu su tolerants ja võibolla isegi emaarmastuse ja kannatlikkuse mõõt.
Võibolla… kui lapsed täiskasvanuna ikka absoluutselt minu jaoks väga olulisi tõekspidamisi ei jaga, siis pole ma järelikult suutnud ise nende põhimõtete järgi elada, nii, et laps oleks näinud ja uskuma jäänud, et see on hea põhimõte.
Kujutan ette, et väga radikaalsetes peredes kasvanud lapsed teevad iseseisvudes tihti trotsist kõik täpselt vastupidi. Ülirange usulise kasvatuse saanud noorte pea seljas, ilma peale jooksmisest oleme ilmselt kõik kuulnud. Või joodikute lapsed, kes alkoholilõhnagi oma läheduses ei talu.
Milleks äärmused- isegi kõige tavalisemates lastekasvatamise ja suhete küsimustes ütlevad paljud lapsed, et nemad küll iiiialgi nii ei tee, nagu nende vanemad.
Olen endale tõotanud, et minu lapsed iial ei pea sellepärast nutma, et .. noh. on üks asi.
Kahju, et ma ei ole suutnud kinni pidada meie kodus toiminud headest põhimõtetest. Mu ema küll minu peale häält ei tõstnud. Mu ema küll laisk pole olnud. Meie peenrad nii rohtunud ei olnud. Mu isa küll oma sugulastega oskas kenamini toimida.
Ma oleks ikka päris hingest kinni, kui mu lapsed liituksid satanistidega või jooksid end põhja. Aga- mis siis enam teha annaks? Failed!
Meelde tuleb Kati Murutar, kes viis oma tütred Amsterdami või kuskile sellisesse linna punaste laternate rajooni ja luges sõnad peale, et vaadake nüüd oma tulevikku, mis tuleb siis, kui te õppida ei viitsi ja endaga tööd teha.
Aga võib ka nii olla, et sina teed enda meelest kõik õigesti, elad õigesti ja õpetad last õigesti aga tema läheb ikka, teistmoodi, ära proovima, rehasid otsima. Iial ei või 100% teada. Võibolla löövad mingid halvad geenid välja. Võibolla muudab mingi kohutav sündmus nende elu.
On üks raamat, Lionel Shriveri “Me peame rääkima Kevinist”. Jutt on kirjutatud noore mõrvari ema vaatevinklist. Peaks lugema. Et miks asjad võivad ikkagi minna väga, väga halvasti, kuigi alustatud parimate kavatsustega.
Kui lapsed valmistavad pettumust
Friday, August 27, 2010
Posted by ritsik at 1:23 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
No ma ei tea. Ega alati ei saagi midagi teha ja ära hoida asju millega ise eluilmaski ei lepiks. Ma arvan nii praegu. Et kui poeg tutvustaks oma sõpra kui elukaaslast? Maigutaks suud ja lööks pahviks küll..ano mis ma tii sis? Maaha iks ei naka umma poiga lüümä!
Kuidas Sa ,kullake, küll selliseid mõtteid mõlgutad?
Meil on külas suur probleem praegu ja me peame ühe perega tegelema, külajuhtaus tuleb lausa kokku.
ma olen seda raamatut lugenud. möödunud suve lõpul, muljetasin tookord ka :)
eluilmas ma ei usu, et su lapsed hakkavad jooma, sest sul olid peenrad rohimata! jah, Itiga nõus, sa oled kuidagi ülimalt murelik. mis on juhtunud? Krissu ei hakka ju veel mehele minema ometigi?!?! ega sina ise meest vahetama?!?!?
ma küll ei tea, et Krissu läheks mehele hetkel :)
ei midagi pole suurt häda, niisama mõtlen, mis ja kuidas. seoses ühe probleemiga laste sõpruskonnas lihtsalt kerkis äkki esile, mida tähendab "hea laps olemine" ja kas headest lastest ikka saavad head inimesed alati. Et kuipalju tuleb kasvatada ja kui palju vabaks anda.
Mea culpa. :) Nii natukene.
Kati Murutari näide on lahe. :) Oleks mul tütred, teeks ka nii.
Minust on mööda läinud ema hügieeniarmastus ja isa täpsusekummardamine. Oma lastele olen aga juba praegu suutnud edasi anda reisihuvi, hetkel uurivad mõlemad huviga atlaseid. :)
Olen lugenud hulgaliselt välismaiseid emmeblogisid ja tundub, et nende range usulise kasvatuse saanud lapsed ei jookse trotslikult minema, pea seljas. Jääb mulje, et võti peitub võimalikult valutus teisme-eas, aga kuidas seda saavutada, tuleb veel mõelda.
Just, ma olen kah mõelnud, et parem aus gei (mitte, et ma sellest unistaks, muidugi) - kui et libekeelne naistemees ja/või poliitik. Viimasel juhul vist küll tunneks end ebaõnnestunud emana.
Millegipärast Killukese kommentaar on jõudnud mulle hoti postkasti aga mitte blogisse. Igatahes- Killuke ütleb, et:
Ma arvan, kui oma laste eest hoolitseda, vaadata, et neil on kõik vajalik igapäevaseks eluks olemas, kui neid liialt ei hellita ning seada pisut piire, kui nad oskavad kodus natukenegi abiks olla, siis mida rohkem ema-isana õieti teha saabki. Ja isegi kui vahel ongi kange tahtmine kell tagasi keerata ning proovida mõnest kohast uuesti elu seada, siis kas see alati tähendaks paremaid tulemusi. Vanematena anname lastele stardi, edasi läheb nii neil kui meil elu oma rada, kuigi lapsed ja nende tegemised jäävad ilmselt surmatunnini meiega. Kummaline on hetk, kui saad aru, et lastel, kelle eest oled imikueast saati justkui nende eest mõelnud, on täiesti oma mõttemaailm ja tahtmised ja arvamised. Raske on neist lahti lasta, kuid me ei saa tervet elu nende eest elada ega otsuseid teha, ükskõik kas see meile meeldib või mitte. Emade-isadena võime kuulata, mida teised oma kogemustest räägivad, kuid tegelikult on see tee meile täiesti tundmatu, ja võimatu on ennustada, kuidas me kunagi hakkame reageerima oma laste tegude üle. Ise loodan, et mul jätkub mõistmist ning kannatlikkust :)
Mnjah.. Eks oma kasvatusmeetodite õigsusest saad teada siis kui lapsed juba suured on. Karm.. aga tõsi.
Ja sageli on ühe pere lapsed täiesti erinevad. Mina enam ei usu, et lapsi me ju kasvatame ikka ühtemoodi. Ei kasvata midagi. Vanemal lapsel on alati rohkem kohustusi ja me ootame, et nemad ka vastutaks. Väiksemad lapsed ju saavad kuidagi kergemini läbi. Tõenäoliselt keskmised lapsed saavad kõige vähem tähelepanu.
Mina enda omadele olen püüdnud õpetada seda kuidas elus hakkama saada. Lihtsaid elutõdesid. Alkohol on tarkade nimeste jook. Narkootikumid ei ole isegi mitte proovimiseks. Seks toimugu turvatud vahekorras inimesega kes sulle väga väga meeldib. Elukaaslane olgu sinu parim sõber.
Eks neid asju ole veel, need siin vaid mõned väiksed näited. Mu lapsed on 9 ja 10. Ja see on minuarust õige aeg selle kõige rääkimiseks. Mõnda asja on ebamugav rääkida, teist lihtsam. Vahest aga satume päris jutusoonele.
Ise olen pidanud ennast selleks kes on ise kasvanud. Ma ei mäleta kunagi vestlusi teemal kuidas ma peaksin käituma või olema. Olin üliviisakas ja tubli laps. Koristada ainult ei viitsinud ja ei viitsi tänagi. Teen lihtsalt ära ja kõik.
Lapsi sunnib mees. Temale meeldib rohkem koristamine. Ma pole järjepidev. Hea, et keegi teine seda natukenegi on. Kuigi ma olen seda ajaga õppinud. See ei meeldi mulle, aga ma püüan.
Post a Comment