jubedused

Eilne ETV õhtune dokkar Gruusiast oli ääretult jube. Nad peaksid märkima kavasse, et nõrganärvilised sirvigu sellise filmi vaatamise asemel ajakirja Pere ja Kodu. Ma enne lugesin raamatut, Lloyd Jonesi Mister Pip, kus oli ka juttu sõjast, Uus-Guineas 1990. aastatel. Muidu suht uniselt kulgev raamat, mis mulle erilist muljet ei jätnud aga umbes 20 lehekülge oli seal ka jubedust. No ja siis see dokkar veel otsa. Kohutav.
Süda oli paha tükk aega.
Ma olen Suhhumis käinud, umbes 1982. aastal koos vanematega. Mäletan palmipuid, naeratavaid suveniirimüüjaid ja mingit ahvide loomaparki. Nüüd siis sellised kaadrid purukspommitatud majadest.
See sõdurite teema. Juhan Peegli raamatus kulgesid sellised suht “meeldivad” sõdurid, tavalised inimesed, kes ainult omasuguseid sõdureid maha tapsid. Sest vaja oli.
Aga need värdjassõdurid, kes piinavad ja vägistavad. Jeesus küll. Need on ju ka tavalised inimesed. Kui Eestis oleks selline sõda, siis ilmselt leiduks siingi selliseid tüüpe, kes mõnuga õudusi korda saadaksid. Keegi ei tea, milleks ta võimeline on, ekstreemsetes tingimustes, anonüümsena, karistamatuna. Sellised potensiaalsed värdjad ilmselt käivad praegu, rahuajal koos meiega külg-külje kõrval supermarketis ja kontserdil ja pesevad naabermajas oma autot.
Või teevad selliseid asju ikkagi pigem kutselised sõdurid, kelle elukogemus ja närvikava tavakodaniku omast erinevad?
Ma mõtlesin järgmiseks Oksaneni võtta aga nüüd ma ei suuda. Paluks lilli ja liblikaid!