mömuaare tartumaalt

Seekord Tartu mind meelitada ei suutnud.
Vist sellepärast, et käisin valel aastaajal. Suvi ei sobi sellele linnale eriti. Mulle tuleb meelde, et ega 15 aastat tagasi ka oli suvel Tartus mõttetu, kui just mõnda kontserti või üritust ei juhtunud olema. Ikka püüdsime kuskile vee äärde sõita, Elvasse või Saadjärve äärde.
Tartus tuleb olla kevadel või sügisel, keset ruttavaid tudengeid, pehmes laternavalguses, uduvihmas, kollastes lehtedes, toominga õitsemise ajal vms.
Suvisel ajal, keset töönädalat ja tööpäeva tundus kõik nii tolmune, igav ja hall. Ja räämas! Kõikjal kaevatakse, tolm ja palavus, pesemata aknad, suletud ärid, rohtunud sisehoovid, katkutud reklaamsildid ja seda isegi üsna peenetes kohtades ja kohvikutes.
Või hakkab minus juuri ajama Pärnu väikekodanlase vaim? Et tahaks, et kõik oleks kena vaadata, klanitud ja väliselt ok? Tartu on boheemlaslik linn, kus pigem sisemine tegevus on tähtis.
Njah, mulle jäi tunne, nagu oleks sattunud tudengikorterisse, kus peremehed ära sõitnud, panni kartulitega pliidile unustanud ja sokid kah laiali...

Kurb oli ka Tammelinnas. Mu meelest Tammelinna peeti vanasti suht jõukaks linnaosaks, kus taksojuhid ja roosi- ja kurgikasvatajad endale igast uhked majad püsti lõid. Nüüd on vist roosikasvatajatel tervis läbi, sest kunagised suured majad lagunevad ja aiad rohtuvad. Mõnedes majades on uus põlvkond või uued omanikud teinud ümberkorraldusi ja kohati veidraid juurdeehitusi aga neid tundus olema vähemus. Tänavad on auklikud ja aiad lagunevad, asutuste kruntidel lokkab hein ja võsa.
Ehh..

Masohhismilainel jätkates käisin ka T5.KK-s.
Talvel, kooli kokkutulekul oli suht hämar ja inimesi nii palju, et suurt midagi ei näinudki. Nüüd nägin, et seinad on kulunud, mustad ja auklikud, laed madalad. Parkett koridorides on vist ainuke vana asi. Seda on nii palju aastate jooksul nühitud - mäletate, traatnuustikutega, siis oranzi magusmürgiselt lõhnavat pastat peale- et see on peaaegu musta värvi.
Remonti on muidugi tehtud aga kahjuks kõige odavamate ja koledamate materjalidega, mis otsast juba lagunevad. Ja kemps. Kuidas on võimalik, et isegi 20-25 aastat hiljem on esimese korruse tüdrukute kemps samasugune õudus kui siis? Ostku vähemalt uus, sodimata peegelgi!
Kahju. Päris getolik mulje jäi kohati. Loodetavasti suudavad lapsed ise ja õpetajad oma säraga sügisel maja ilusaks muuta. Äkki on vähemalt klassiruumid seest ilusad, neid ma ei näinud.
Kata, lähen panen nüüd kolm krooni meie virinapurki.

No aga Pimedusenäitus oli huvitav. Kuigi mind lõpuks hakkas see käsikaudu kobamine juba tüütama. Väsitav.
ERMis oli väga kena. Ohtralt rahvariideid. Mulle meeldis esimese korruse rehetuba, kus palkseinad püsti ja kõlaritest lasti kassi nurrumist ja tule praksumist. Küll neil olid väikesed voodid! Kogu eestlaste elamine oli ikka suht armetu sajandeid. Jõukalt hakati elama vast alles viimane sada aastat tagasi.
Elistveres loomapargis olid suured muutused toimunud. Väga uhke koht tuleb sellest. Vudilast sõitsime mööda. Kas keegi on käinud? Tundus Soome Puuhamaa sarnane aga säästuvariant.
Väga vaimustav oli Palamuse. Juba autosõit päikeselisel päeval keset voogavate viljapõldudega vooremaastikku ja lambaid täis karjamaid pakkus erilise elamuse. Palamuse koolitare olevat viimastel aastatel uuendatud, täitsa armas majake ja uudistamist jätkub. Jälle oli huvitav uurida koolilaste elamistingimusi ja võrrelda tänapäevastega. Hmm, ja mina siin irisen auklike seinte ja soditud peeglite üle...

Mujale ei jõudnudki.
Suvel on Eestis ringi sõita nii vahva. Alati polegi kõige vägevam kohalejõudmise moment vaid teelolek. Lõputud künkad, põllud, metsad ja külakesed. Abja-Paluoja, Nuia ja Tõrva on kuidagi nii nunnudeks muutunud, lillelised ja puha. Kõige armsam minu jaoks on see, kui kuskil Tartu- ja Viljandimaa piiril läheb silmapiir lahti ja sa võid vaadata väga kaugele, põldude ja aasade taha. Maastik lainetab.
Pärnumaal on see võimalik vaid mere ääres.

Pildid on Krissu fotokas aga see on koos lapsega kuskil ära. Nad teevad sõbrannedega filmi, eile terve päev nuputasid stsenaariumi kallal. Ongi hea, muidu pool suve on nad niisama maha mökutanud.
Miku läks kuskile, kus mängitakse jalkut ja ehitatakse mingi asi sõjamänguks. Küsis, kas mul on wc-paberi papirulle.
Kati sai peale eilset väga kaeblikku ja haiget päeva terveks ja rivistab rõõmsalt oma petshoppe.
Mina lähen muru niitma. see on suht põlvini juba.