Kati 8 ja veel üks pidu

Suviste sünnipäevalaste üldine mure on, et kõik on kuskil suvitamas ja kampa kokku saada on väga raske. Mitu eelmist sünnipäeva on Katil sellepärast vaid 3-4 külalisega olnud. Seekord tuli erandlikult kokku lausa 8 sõpra.
Tulipalaval päeval mängiti õues jalgpalli ja toas nukkudega. Kuna olin tõusnud mustikalemineku tõttu pool 6 hommikul, ei olnud ma eriti võimeline mingeid seltskondlikke asju välja mõtlema, tegin vaid ajalehetantsu, ajalehesõda ja ühe sõnamängu aga neil jätkus tegutsemist ikka.
Kati sai kingiks meie poolt pocket-pollysid, sõprade poolt pirukavormi (!), kolm printsessiklaasi, hoiukassa, sõbrapäeviku, i-clay pagarikomplekti (nagu plastiliin aga väga kerge ja kõvastuv, väga-väga tore materjal) suure paki Twixi ja mitu kinkekaarti. Hea, et niigi läks. Mulle ei meeldi sugugi see nüüdisajatrend, et sünnipäevalaps saab pihku hunniku kinkekaarte või lausa ainult koidulaid, kogu kinkide avamise rõõm ja põnevus läheb ju niimoodi kaotsi.
Väikeste inimeste askeldamist on lahe vaadata. Kaheksased on iseenesest juba suured küll aga samas nii lapselikud oma olemises. Õnneks suurem osa mängib veel nukkudega.
Kirjutasid sõbrapäevikusse Katile: "mule meldip jalga ja tahan saada jalk palluriks", "Mule meeldib sina ja ei meeldi poisid", "Suurim soov on palju raha" jne :)
Lõpuks jäi peole vaid üks poiss kuue tüdruku vastu. See oli nii lahe vennike, et pani kogu selle plikade parve kogu hingest jalkat taguma. Kui seltskonnast jäi järele vaid kaks plikat pluss Kati, tegi poiss neile kiigel hoogu ja teatas, et tema enne ema järgi ei helista, kui need tüdrukud ka koju lähevad.
Ühel hetkel nägin, kuidas kaks tüdrukut poissi taga ajasid, ise musi norides :D
Ütle nüüd seda harakaparve!
Selline pidu siis seekord.

Eile oli meie koduaias koguduse perepiknik. Ilma anti jälle mõned kümned soojakraadid, nii et laud tiriti pirnipuude alla viludasse ja sinnasamma laotati ka piknikutekid.
Ma olen ikka arvanud, et suur aed on suur pluss (vaid peale tundidepikkust niitmist kipun selles põhimõttes kahtlema) aga tuli välja, et see on ikka tõeliselt suur pluss.
Kokku loendasin meil üle 50 inimese, kellest vast kolmandik olid lapsed ja ruumi jäi jooksmiseks veel kõvasti ülegi. Naabrid vaatasid, suu lahti, et mis pulm või simman nüüd siis. Emad jutustasid omavahel, isad ja noored ja lapsed tagusid jalgpalli, väiksemad lapsed olid pidevas Browni liikumises. Viiendiku külalistest moodustas Eestis puhkav pastor Inglismaalt oma naise ja KAHEKSA lapsega :)
Pidevalt tuli uusi inimesi, kellest umbes kolmandikku nägin ma elus esimest korda.
Pidevalt tõid külalised lauale uut sööki-jooki, näiteks konsumeeriti suur pitsakringel, kaks suurt arbuusi, üks ananass, paar kilo õunu ja banaane, kaheksa liitrit pirnimahlakontsentraati ja veel palju muud...
Keegi astus nõgese peale, keegi tegi püksi, keegi leidis koerakuudist Vedru surnud hiirte lao, mitmed said vihmaveetünnis läbimärjaks. Ning inglise pastor pidas isegi lühikese jutluse.
Ei, vägev oli :D Väga tore kogemus.

Keskööl oli tohutu äike, tuba oli pidevalt valge ja vihma kallas..

Hommikul mõtlesin unesegaselt, kui olulised on needsamad oskused, mida sa kolmeaastaselt pead selgeks saama, terves ülejäänud elus.
Kui sul on ees suuurem summ poolvõõraid inimesi võõras kohas, siis pead sa julgema ema käest lahti lasta, otsima üles omasugused ja nendega kenasti aega veetma.
Kui keegi sul mänguauto käest tirib, pole mõtet nutma puhkeda või teisele piki pead virutada vaid tuleb leida plaan B.
Kui sa astud nõgese peale, tuleb leida keegi lohutaja. Nutmine on lubatud.

Njah. Isegi nutmine on lubatud.