ikka kuum

Mina ei olnud see, kes talvel vingus et külm, ausõna! Hoopis kiitsin lund ja rõõmustasin, et seda oli tükk aega.
31 soojakraadi on minule paljuvõitu. Seni oli isegi hea tööl käia, kuna kodus keset päeva sellise palavaga nagunii ainult lösutaks, raamat kõhu peal. Midagi muud teha ei jaksa ja rannamann ma pole. Kuid täna ei osanud meie konditsioneer kontoris enam muud teha, kui kuuma õhku välja hingeldada. Hull.
Õnneks võtsin täna tööle käteräti kaasa ja lõunapausi asemel pidasin ujumispausi: rattaga sips naisteranda, vatid maha ja vette, ja kolm minutit peale veest väljumist on isegi suht mittekuum olla.
Kõik pingutasid oma tööd võimalikult kähku valmis saada ja kontor-saunalavalt põgeneda. Või noh, ega koduski soojuse eest varju leia. Panin pitsa ahju ja Krissu hädaldab, et miks ma panni parem õue päikese kätte ei tõstnud.

Toidust on in kama ja arbuus. Ahjaa, jogurtitarretis kah. Võtad kaks supilusikatäit želatiini, paisutad külmas vees ja sulatad, nagu ikka. Valad kaussi liitrise paki paksemat jogurtit, segad sinna paki või kaks vahustatud vahukoort (võib marju-banaane ka lõikuda sekka) ja peene joana jahtunud želatiini. Külmkapist võib paari tunni pärast juba õngitsema hakata. Krõbedate küpsiste puru on serveerimisel hea peale pudistada.
Vahukoore lasin eile võiks aga ilma selleta sai ka hea.
Igal õhtul oleme oma kohalikus rannas ujumas käinud. Vat see mulle meeldib.
Homme trotsin palavust ja oma vastumeelsust üürgavate tädide vastu ning lähen ooperit kuulama.