Käisin mõisas. Aasta tagasi kirjutasin kohalikest väikemuuseumidest ja tollest muuseumist, mis seal asub, jäi üks eredamaid mälestusi pluss kripeldus hinge, sest polnud piisavalt aega seda uurida ja piisavalt ruumi sellest kirjutamiseks.
Nüüd ma siis tegin selle teoks.
Muljetasin siin teile Olustvere mõisast, mis on igati klanitud ja rõõmuks silmale. See mõis on hoopis teistsugune. Üle 200 aasta vana, eraomandis kuid muinsuskaitse all. Kuna mõis on pidevalt olnud kasutuses - nõukaajal näiteks oli seal kolhoosikontor ja näidati kino-, siis kannab maja kõvasti kulumise märke.
Aga siiski nii põnev! Neil on köögilaud sama koha peal, kus 200 aastat tagasi mõisahärra oma kabinetis istus. Ja nende pööningul kolistas koolipoisina ringi Karl Ristikivi, kes sellest sai inspiratsiooni oma “Hingede öö” kirjutamiseks.
Mäletan, kord käisin kauni kodu konkursil auhinnatud kodus, kus kõik oli valge: seinad, mööbel, tekstiilid. Peres oli kimp väikelapsi ja imekaunis pereema tunnistas ohates, et küürimine võtab suure osa tema päevast.
Mõisas nühkis pereema köögilae 200-aastase krohvi üle ja nii see jäigi, pisut praguline ja täpiline aga seda valge värviga katta tundus mõttetu. Mitte kellelgi ei ole sellist lage!
Üleüldse, kuidas sa remondid sellist maja, kui uus krohv kataks kinni kõik need sajandivanused tapeedilapikesed, palgiotsad ja vana krohvi erivärvilised kihistused? Ma kohe ei oskaks midagi remontida, käiksin päevad läbi tubades ringi, suu lahti…
Oma kodupooles nad muidugi on teinud vannitoa ja siit-sealt klaninud (siin on kõik muuseumipildid) aga muuseumiosas on enamus nii, nagu ta kunagi oli.
Muuseumi aknavaade pudelitega – aknast paistab allee mõisaparki.
Voodi ja vaipadega pilt- see on ka muuseumi väljapanekust aga samal korrusel on küla käsitöötuba, kangasteljed jne.
Mind nii võlub helesinise krohviga aknafoto. Selline ussitanud raam, krohv, mida tahaks lihtsalt silitada ja akna ülemise ruut on laineline, ka üle 100 aasta vana, aastaarv peal.
Kui kelleski tekkis huvi, siis järgmisel nädalavahetusel tuleb seal suur üritus.
Käisin maal
Friday, July 16, 2010
Posted by ritsik at 12:43 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comments:
Einoh, kui laekrohv küürimise peale kaela ei tule, siis võiks ta ju muidugi nii jääda... aga minu kogemus samatüübilisest vanast mõisahoonest on, et vana krohv kipub ägedama puutumise (näiteks käega ülesilitamise) tagajärjel seina pealt maha sadama, nii et ikka uus krohv seina, ja lakke kips, et midagigi paigal püsiks ja inimeste elamise moodi välja näeks. Niiske koht, mis teha. Püüame vähemalt pildistada kõiki kunagise hiilguse riismeid, et natukegi ajalugu alles jääks.
Post a Comment