Suhtlesin täna eestlasega, kes elab juba 20 aastat välismaal kuid käib viimased aastad siin misjonit tegemas, laulab ja räägib siin-seal kogudustes, vanglates jne.
Mind kuidagi häiris tema tõrksus. Otsin alati vestluskaaslases soojust ja siirust aga seekord see oli uks kinni, kuigi iseenesest polnud häda midagi, vajaliku jutu saime aetud viisakalt.
Lahkuma sättides ütlesin muuhulgas, et olen ka kristlane. Hopp- oli kohe uks lahti! Oleks ma seda teadnud – ütles mees.
Aga mis siis oleks teistmoodi olnud, kui ta oleks seda kohe teadnud? Kas siis suhtlemisel peabki vahet tegema inimese usutunnistuse järgi? Mina mittekristlasena põgeneksin kohe ja kiiresti, kui tajuksin misjonäri poolt teatud “mina olen õigel pool ja sina pead alles siit välja ronima” – hoiakut.
Võibolla ma liialdan. Võibolla oli palav ja keegi oli talle esinemise ajal midagi solvavat hüüdnud. Ilmselt oli kõik hoopis teisiti.
Aga noh, ega ei pea ju misjonär pidevalt särama, klaaspärleid ja suhkrusaiu jagama. Tegelikult on sadu viise, kuidas misjonär võib käituda, küll Jumal teab, kuidas teda kasutada ja kindlasti jõuab ta ikkagi just nende inimesteni, kelleni vaja.
imelik
Wednesday, July 21, 2010
Posted by ritsik at 5:15 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
johari akent psühholoogia loengust mäletad? kui suurendad enda avatud ala (ehk annad endast infi), siis automaatse reaktsiooninga suurendab ka partner oma avatud ala.
noh, ja äkki ta on varem ajakirjanikega suheldes k6rvetada saanud ning oli lihtsalt ettevaatlik? et kui suhtleks mittekristlasega, kes on juhtumisi ka mitteajakirjanik, siis on ta avatum?
kata
reaktsioonina*
k.
mhh, seda umbusku leheneegrite vastu olen ma kogenud küll ja veel :(
hakka siis seletama, et igasuguste ametite esindajate hulgas on igasuguseid inimesi.
Post a Comment