Vaata filme

Monday, July 12, 2010

Saatsin poja kümneks päevaks sportlaagrisse ja juba ma põen. Olgugi et laps peaaegu minupikkune ja vaid kümme kilo minust kergem. Aga palav on ju! Kuidas nad seal sellise kuumaga sporti teevad. Ja kümme päeva jutti. Äkki suuremad hakkavad väiksemaid kiusama. Ohh, seda kanaema värisevat südant…
“Aga emme, mida ma teen, kui mul koduigatsus peale tuleb?” küsis poiss täna hommikul. “Mida mina hoopis teen, kui minul lapseigatsus peale tuleb?” küsisin vastu.
Noh, tegelikult on kodus ju tüdrukud. Tüdrukud… minu mõistus on tüdrukute koha pealt otsas. Ma kunagi hiljem räägin.
Eile käisin Pärnu filmifestivali avamisel. Kohal oli kaks režissööri. Üks oli teinud lühifilmi Einsteini ja ta naise suhtest, vanade armastuskirjade põhjal. Autor oli silmipimestavalt kaunis daam: pikk, sale, mustas liibuvas maani kleidis, ronkmustades juustes punane sätendav liblikaklamber.
Ja siis see teine, Honkasalo, kes võitis festivali 5 aastat tagasi tuli nüüd oma võiduvaiba järele ning ühtlasi tõi kaasa oma uue filmi Jaapani linnapreestrist Itost.
Tema nägi välja nagu Afganistani rindeoperaator: pleekinud tukaga, linane lihtne särkpluus, mustad meestesokid ja sandaalid, käed taskus. Väga avatud ja sümpaatne proua tundus. Tema filmist vaatasin pool ära ja olin lummatud.
Hea dokfilm on tõeline kingitus. Eriti nüüd suvel, kui telekast ei tule suurt midagi. Mäletan, kuidas suvi või paar tagasi vaatasin telekast sama festivali mingit filmi Tšetšeenia emadest ja lastest ja löristasin niimoodi nutta, et vääna vaip pärast välja.
Kunstilise filmi puhul jääb ikka võimalus mõelda, et asjad ju tegelikult nii ei ole. Dokkar välistab selle. Palun, siin on elu, selline ja just selline, meeldib või mitte.
Preestrifilm tuletas meelde, kuidas iga inimene otsib Jumalat, tunnistab ta seda endale või mitte. Veel enamgi: Jumal otsib iga inimest. See tõdemus tõi mulle filmi vaadates taas pisara silma. Mida tavaliselt kunagi ei juhtu.
Preester ise oli eriti pull vend. Pidas “Munga” baari, kus siis soovijatele budismist pajatas. Pluss tegi leinanõustamist ja käis naistevanglas tööl. Tahaks täitsa lõpuni vaadata, kui telekas siin üksõhtu näitab. Vaadake ka.

4 comments:

Anonymous said...

ma tuleks Su poole siis neljapäeval kaema, kui tohib. mu enda kodus enam televisiooni ei esine, aga juba festivali kava lugedes tekitas see film huvi.

kata

ritsik said...

Ikka! Panen jogurtitarretise külma.

soodoma ja gomorra said...

vihkan spordilaagreid!
aga ma veetsin neis omal ajal mitmeid aastaid järjest ka 2/3 suve.

tänapäeva spordilaagrid ja sõjavägi on aastate tagusega võrreldes nagu lapsemäng:)

iti said...

Kuidas sa jogurtitarretist teed?
Mul ka neelud käivad juba.

Mul Johanna käib laagrites kodutütarde omades, neid on üsna palju meie ringkonnas. Aga poiskene ainult tööle käib koos sõbraga, sest seal on põnev ja väga hästi suhtutakse neisse.

Me vaatasime kodus kõik peamised jalgpallimatsid ära, kohe sättisime oma päevaplaani nii, et õhtul oli jalgpall nr 1 :)