Kaks lauset kurguvalust :)

Wednesday, January 23, 2008

Terve perekond põeb. T on pesamunaga haiguslehel, nad mõlemad tegelevad parasjagu nohu, köha ja kurguvalu kõikvõimalike eri vormide ja staadiumide läbipõdemisega. Suuremad on ebamäärases poolterves olekus, küll valutab neil kurk, küll kõht. Ja minagi hankisin endale täna hommikuks kena kurguvalu. Söön homoöpaatilisi pille ja juurdlen, kas ma tahan kodus haige olla või mitte. Kodus olla- jah! haige olla- eip!

Oli aeg, kui lapsed olid pidevalt haiged. Enamus väikelaste emasid teab seda rutiini: nädal lasteaias, kaks haigena kodus. Ma arvan, loodus paneb ise selle asja paika, et ema peab lapsega rahus kodus olema, mitte pikki päevi tööl veetma. Aga teadagi raha on alati vaja ja kuna kodused sokki kuduvad ja lapselapsele tähti õpetavad vanaemad on kõva defka praegusel ajal, siis pingestavad tuhanded emad kuidagi väikeste laste kõrvalt tööl käia, süda mures ja mõtted mujal.

Kogu see süsteem oleks kordi lihtsam, kui meie riigis oleks levinud emade osalise tööajaga töötamine. Inglismaal räägiti mulle, et seal on väga tavaline asi kui emad või muud inimesed, kes ei taha erinevatel põhjustel täiskohal rabada, käivad tööl mingi kaks päeva nädalas või mõned tunnid päevas. Töökäsi on vaja ja kõik on ok!
Mine siin kuskile tööd küsima ja avalda soovi kaks päeva nädalas töötada- haha! Enamus naisi ei julge ilmselt end tööle pakkudes iitsatatadagi, et neil on eelkooliealised lapsed kodus!
A võibolla hakkab see asi meil muutuma. Ei seisa ju enam järjekordi tööandjate ukse taga.

Mihkliga oli meil eriti hull, võibolla sellest, et ta läks kaheselt lasteaeda. Temal tekkisid kõritursed, angiin ja koledad köhad. Esimene aasta oli sulaselge mõttetus teda lasteaias hoida. Kohutav, kui tihti ta haige oli! Siis paari aasta pärast lisandus veel alatasa tatine Kati ja mitte vähe mul katus ei sõitnud, kui nad eraldi ja koos JÄLLE vähemalt kord kuus haigeks jäid. Meeleheide sada kraadi. Perearst lohutas, et las läheb mõni aasta mööda. Valasin pisaraid ja ootasin...
Mihkel lõpetas peale kooliminekut oma põdemised üsnagi ära. Nipet-näpet ikka aga mitte nädalate viisi palavikku ja muid süsteeme. Katil lõigati adenoide ja temal kah on paranenud asi. Ptüiptüiptüi...
Aga Krissu pole siiani haige olnud. Ma arvan ükskord kaheaastasena oli tal palavik. Mõnikord valutab kõhtu ja pead.

Ise olin ka lapsena suht põdur. Kuna ma ei käinud lasteaias, tabas ühiskollektiivi pisikute rünnak mind esimeses klassis. Kord lõppesid meil tunnid varem ja ma pidin ema, kes mind autoga koju viis, tund aega ootama. Rõivistus aga pidas korda mingi vanema klassi plika, kes demonstreeris mõnuga oma võimu ja ajas mind õue ootama. No ja tookordsed talved olid ikka midagi muud kui praegune vilets rannailm. Jäin vägevasse kopsupõletikku, olin kuu aega haiglas. Sellest ajast peale hakkas pidev bronhiitide rida, mis ei lõppenud enne reisi Gruusiasse, Grigoletti puhkekodusse. See asus Poti linna lähistel ja osutus täiesti ametlikult NSVL kõige suurema sademetehulgaga piirkonnaks..

Igatahes peale seda hakkasime vanematega igal suvel Pärnus mere ääres suvitamas käima. Reede õhtul või laup hommikul piiluti murelikult taevasse, kas on pärnu ilm või pole. Kui päike lõõskas, pakiti hiiglaslikku punasesse reisikotti hunnik makarone, purgisuppe, leiba, Turisti einet, kurki ja tomatit. Lisaks poola telk, tilluke gaasipliit ja kolm punasest kummist täpilist täispuhutavat madratsit. Kogu kola laaditi lehmapruuni Ziguli Luksi peale, võimalusel võeti peale ka mõni sõber või sugulane ja retk läks lahti.
Suvitamisprotsess toimus Tahkurannas, seal, kus praegu Pätsu ausammas on, kiriku lähedal. Tol ajal ei eksisteerinud veel eramaa märke ja igaüks lõi oma laagri laiali, kuhu soovis. Väga palju telke tavaliselt ei olnud. Kaks päeva vedeleti hommikust õhtuni päikese käes vaheldumisi vees mulistamisega. Ei teadnud siis keegi midagi UV-kiirgusest ega päikesekreemidest, pühapäeva õhtul loksus Tartu poole seltskond punanahkasid ja hapukoore hais heljus kodus veel päevi peale suvitusreisi.
Jahh... aga külmetushaiguseid me pere peale neid mereskäike tõesti peaaegu enam ei põdenudki.
Kuni tolle ajani, kui ma Pärnusse elama kolisin.. paradoks!

Tahtsin lihtsalt öelda kolm lauset, et näe, tõbi kipub kallale ja vaat, kuhu oma lobisemisega välja jõudsin. Vanus vist sealmaal, et tekib vajadus memuaare kirjutama hakata!

0 comments: