taatidest

Mul on uus lemmik: Vanad torisejad!
Et kuidas ei ole saatel õiget sisu!?
Ma olen nõus neid taate niisama istumas ja suitsu tegemas ka vaatama pool tundi. Nad on lihtsalt nii mõnusad!
No mitte kõik. See paksem, kes täna keeldus ainustki detaili enda kallal muutmast, on tõesti toriseja. Aga minu siiras respekt sellele, kes pea siniseks värvis ja kommenteeris- see on minu väike itsitamine noorte üle, kes teisiti silma paista ei oska - või midagi sellist. Või kunstiõpsile, kes kuldsed tossud jalga pani. Ja arhitektile, kes eelmises saates julm änksat (nagu Miku teatavasti ütleb) ipp-opsadi tantsu tegi. Ja 82-aastasele teivashüppe-taadile. TEIVASHÜPPE!
Täitsa mõtlema paneb. Mõned stagneeruvad juba 20aastaselt: ainult see on ok, mida mina õigeks pean ja ma ei kavatse midagi kunagi teisiti teha. Need on puhta lollakad, kes teisiti mõtlevad.
Mõnede vanainimeste elujanu ja -julgus teevad kadedaks. Annaks Jumal, et kui peaksin kunagi eidekeseks saama, ei kaotaks ma uudishimu maailma suhtes. Ja elurõõmu ja huumorimeelt. No tervist kah muidugi. Teivast ei hüppaks aga käbedalt tahaks tatsata küll. Lastelastega võidu sahmida.

Mulle meeldivad taadid kasvõi sellepärast, et nad jäävad aina haruldasemaks. Telekas näeb taate vaid siis, kui AKs pensionitõusust juttu on. Tänaval pole neid ka just palju. Kipuvad otsa lõppema, eesti mehe lühike eluiga on ju teada.

Või sellepärast, et nad tuletavad mulle meelde minu enda vanaisa. Alati rahulikku ja naeratavat vanameest, kes liikus aeglaselt oma Esimeses maailmasõjas läbilastud jala pärast, lumivalged juuksed korralikult soetud ja vesiselged, poolpimedad, helesinised silmad kusagile kaugele vaatamas.
Vanaisa oli härra, kunagine vallavanem, kes armastas pigem oma halli kõvakübara ja arveraamatuga asju ajama minna kui heinamaale loogu kokku võtma kiirustada.
Kui ta kulakuks tehti, talu ja maad ära võeti ning linna neljakesi ühetoalisesse üüripugerikku elama saadeti, ei vandunud ta alla. Ema sõnul õppis ta selgeks rätsepatöö ja õmbles meestepesu. Töötas lõpuks kastivabrikus, tegi kõige alamat tööd luues taarakaste kokku.
Vanaisa sai 50aastaselt isaks ja hakkas 70aastaselt maja ehitama.
Vanaisa elas 92aastaseks, mul on kahju, et olin tema surres alles liiga väike, et maailmaasjade kohta küsida. Küll nüüd küsiks..

Ma ei tea, kust see aeg võtta aga iseenda ja lapselaste tarvis tahaksin natuke perekonnalugu üles tähendada. Meil on fotoalbumist pilte T-i vanaisast, keda lapsed pole kunagi näinud st Krissu oli 3kuune, kui ta meil külas käis. Aga nad teavad, et ta oli olemas ja elas saaremaal, ning nad olid kurvad, kui ta suri..

Siiamaani on kuidagi rõõmus ja turvaline mõelda oma valgejuukselise kunsthammastega vanaisa peale, ta vaatab mind kusagilt kaugelt dimensioonist, vanaema kootud hall nööpidega kampsun seljas ja naeratab ikka julgustavalt..
Oskar Samuel oli minu vanaisa eesnimi.