Krisu tegi mul koos sõbrantsiga eelmisel nädalal ühte erakooli katseid. Sõbranna tahtis kangesti minna, koolil on hea maine ja kuna Krisu parajasti jälle kolme neljandikku oma praegusest klassist vihkas, leidsime, et mingu proovigu pealegi.
Ta ise leidis, et jube kehvalt läks ja oli absull kindel, et sisse ei saa. Ma ise ka eriti ei arvanud, et ta saaks. Ja ei põdenud ka.
Võib öelda, et meile mõlemale oli üsna ükskõik, kuidas katsete tulemused on. Lahe, kui saab, tühja kah, kui mitte.
Aga. Läks nii, nagu tavaliselt lavakasse astudes- sisse saab just see, kes niisama ajaviiteks kaasa tuli.
Krissu on nimekirjas, sõbranna mitte...
Asja teeb kriitiliseks seegi, et sõbrants on just joone all, st kui keegi otsustab loobuda, saaks ta ehk ikkagi sisse.
Oleme rõõmsad ja kurvad ühekorraga. Rõõmsad, et vohh! tark laps meil ikka ja kurvad, et sõbrannal ei vedanud. Krissu tunneb süümekaid, sest kui näiteks teda, (kes ta ju eriti sellest koolist huvitatud polnudki), ees ei oleks, ehk siis sõber oleks saanud.
Helistasin sõbranna emale, nemad polnud kooli kodukat veel lugenud, kuulasin taustal elevil laste säutsumist ja ema aina hallimaks muutuvat häält: jah, kahju, kuidas ma seda talle ütlen, kindlasti on pisaraid kui palju.
Krissu on terve õhtu olnud masenduses, eriti peale oma mailide lugemist, kus sõber kirjutab, kui elevil ta on ja kui väga tulemusi ootab...
Krissule oli selles koolis kõige olulisem just see, et ta saaks seal kalli sõbraga koos olla. "Ma annan oma koha talle," pakkus ta. "Kui ma vaid saan koha just talle anda, joone all oli ju veel mitu teist last. Ma ei talu, et mu sõber õnnetu on!"
Ohh. Karta on, et sama teeks vist isegi, kes ma ju oma soovide tahaplaanile lükkamise meister olen.
Natuke kardan, et selle kooli koormus poleks äkki Krisule jõukohane, talle on juba praegu suhted ja sõbrad kordades õppimisest olulisemad. Hästi õpib ta vaid loomulikust intelligentsist ja harjumusest. Mitte suurest kirest targaks saada:)
Mis puutub tolle kooli hariduse kvaliteeti, siis on see kindlasti praeguses koolis antavast etem, aga samas ei usu ma, et ka mitte kordades etem, head tulemused lõpueksamite edetabelites (mida kõik sõimavad) tulevad ju suures osas sellest, et sinna ongi valitud helgemad pead ja nö koorekiht. Koooooorekiht. Minu laps ja kooo-ooorekiht... Kõlab tõusiklikult.
Ja lõppude lõpuks on viie aasta pärast võimalus sama kooli gümnaasiumiastmesse katseid teha.
Mina ei tea, mida teha.
Mida siis nüüd teha..
Wednesday, March 19, 2008
Posted by ritsik at 3:06 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
Aga kui see sõbranna ei saagi seda kohta? Ja sinu laps ütleb ka ära? siis on mõlemad vanas koolis?
Ja kui su laps sinna eliitkooli läheb siis kas seal peavad olema ka firmariided jms? Kalleimad telefonid ja uhkeimad soengud ja ainult firmariided...
Tean väga paljus ellist eliiti kellele loeb ainult firmamärk ja oskus eputada.
Ei tea, mul on jäänud mulje, et seal pannakse rõhku rohkem vaimsetele omadustele ... ei ma ei usu, et firmariided rolli mängivad ja kui ka mängivad, siis võib see vabalt igas koolis ja klassis nii olla.
Ma ei tea, kas sõranne saaks selle koha, peaks helistama aga on koolivaheaeg..
Mina arvan, et su lapsel tuleks minna sinna kooli, sest et elu mängis talle selle ise kätte. Just need asjad on õiged, mis tulevad iseenesest. Kas me vähe lugenud oleme lugusid, kus keegi läks lihtsalt sõbraga kaasa ja armus mõnda majasse või tõesti sai lavakasse sisse ja on eluaeg tänulik selle eest. Ma olen vooluga kaasa minemise poolt.
Annika
Võite ju otsustamisega veel oodata, võibolla on mõni teine laps, kes oma kohast mis iganes põhjustel loobub ja sõbrant saab sisse.
tulge aga. Hea kool, head õpetajad, firmariideid pole vaja. elitaarsus ei tulene õppemaksust vaid eeelkõige atmosfäärist - puuduvad pikad koridorid ja nurgatagused, kus hea väiksemaid pookida jne. tulge
Kõlab hästi, Risto:)
aga ma ei tahe ju ilma jennyta sinna minna
Post a Comment