saaks aga jalutada ja unistada..

Leidsin Sofiemaailma blogist ühe anonüümse kommentaari, mis mulle kangesti meeldis. Ma loodan, et selle autor ei pahanda, sest head sõnumit levitada on minu meelest hea.
Niisiis:

Aeg-ajalt on igal hingel vaja välisest maailmast tagasi tõmbuda, et leida rahu, mis ületaks kogu mõistmist. Iga hing vajab tasakaalu, mida on võimalik leida ainult rahus ja vaikuses. Kui sisemine tasakaal on rajatud, siis võid minna ükskõik kuhu ja teha ükskõik mida, ilma et väline kaos ja segadus sind mingilgi viisil mõjutaks. Kas sa naudid peatunud olekut või tunned end selles ebamugavalt? Kas enese otsimine vaikuses paneb sind vingerdama ning müra ja tegutsemise järele igatsema? Kas sa tahad olla kogu aeg hõivatud mitmesuguste tegevustega ning leiad, et oma meele ja keha peatamine on võimatu? Maailmas on miljoneid hingi, kes ei talu vaikust, nende ümber peab olema pidev lärm ja tegevus. Nad on sisemiselt ja väliselt rahutud. Ma kinnitan sulle: rahu ja vaikuse hetked on mässavas maailmas väga hinnalised. Otsi neid, leia need, püsi neis.
Tsitaadi lõpp.

Täna hommikul kohtasin inimest, kellega üsna lühikest aega tuttavad oleme. Tuli juhuslikult jutuks, et minu eriala on diplomi järgi hoopis mikrobioloogia. Oo, imestas tuttav, kui põnev, vaata kui mitmekülgne inimene sa oled!
Tundsin end meeldivalt uhkelt... Olen jah bioloog ja proud about it! Mõtlen suvistele botaanika, selgrootute ja selgroogsete praktikatele siiamaani rõõmu ja heldimusega tagasi.
Bioloogid on teistmoodi rahvas. Nad suudavad elada nädal otsa metsas sooja vee, juuksekoolutaja ja televiisorita. Nad suudavad istuda öö läbi üleval, et magusalt lõhnavas suveöös koguda iga kahe tunni järel valguspüünistest kokku ööliblikad.
Nad suudavad lahata konni ja hiiri, mitte rõõmuga aga ka mitte nurga taha oksendama joostes. Nad tunnevad rõõmu kell pool kuus hommikul alanud neljatunnisest metsas kõmpimisest, sest just sel kellaajal kuuleb kõige rohkem linde.
Mul on siiamaani mitukümmend ladinakeelset taimenime peas...

Kunagi kirjutasin ühte motivatsioonikirja, et "tegelesin 5 aastat looduse ja tema seaduste tundmaõppimisega, et teada saada, kuidas maailm toimib. Siis tekkis huvi aru saada, kuidas toimib inimeste maailm, suhted ja muu selline."
Inimeste maailm on väga põnev aga vahel ka väsitav ja kuidas öelda- kurvastav. Ka looduses on inimlikust seisukohast nukker näha, kuidas vares lõhub linavästriku pesa või hunt murrab jänese aga nad on sellisteks loodud. Tahaks uskuda, et inimeses on moraalne kontroll piisavalt arenenud, siiski nii tihti näeb lihtsalt lõbu pärast "pesalõhkumist" ja nõrgemate lõhkitirimist...
Lugesin eile Aili Paju raamatut "Need hetked on minu", sestap looduseteema mõttes.
Ammu pole maale saanud. PÄRIS maale, mitte linna lähedale metsa prügihunnikute vahele. Suvel käisin Krissuga sõbranna juures mustikal- vuih ämblikuvõrgud ja aih sääsed- kärbsed. Nii lihtne on maa- ja metsaelust võõrdunuda.
Mul pole oma isaga alati head suhted olnud aga olen tõeliselt tänulik, et ta õpetas mind looduses lahtiste silmadega ringi käima, maapoiss, nagu ta oli.

Samas olen vilets aednik ja meister toalillede väljasuretamises. Vilets koeraomanik kah...
Saaks aga niisama kõndida, pea laiali otsas, unistada ja mõelda ja ideaalis ka kirjutada.

Reaalis ootab ees veel 5 tagumikutundi arvuti ees. Ohh. Vähem möla, pikem samm.