Kuhu sina igatseksid reisida?

Tuttav läks reisile. Kolmeks nädalaks Indiasse, metsikult, ilma büroodeta, käsipagasi, pudelitäie antiseptiku ja fliistekiga.
Tuttava silmis oli juba mitu nädalat isesugune äraolev helk. Tema selline reisisihi valik oli pehmelt öeldes üllatav, India on ju üks maailma aimamatumaid riike.
Sa võid reisida nädala, ilma et kohtaksid teist valget inimest. Olmetingimused on eurooplasele tihti kujuteldamatud, kohalikud kombed raskesti mõistetavad. Tuttav ise on üks suurimaid kontrollifriike, keda ma tean: kõik peab olema läbi arutatud, täpselt planeeritud, sendipealt ette arvestatud, üle mõõdetud. Ja nüüd selline hüpe tundmatusesse...
Aga miks ka mitte? Keskiga käes, kõik on justkui olemas, kõike on proovitud, vaja uusi väljakutseid. Meeste värk.
Meie ühiskonnale on nii omane kõike kontrollida ning mitte lasta ennast juhustel, vaistul ja heal õnnel juhtida. Selles suhtes tundub India tõeline proovikivi.
Arvan, et kristlastel on see kergem, kuna on harjutud ennast Jumala kätesse usaldama.

Iga reis on samal ajal ka tee iseenda juurde. Ega selleks pole vajagi kaugele minna.
Minu unelmate marsruutide top viis on: Island, Norra, Peruu, Mehhiko, Austraalia või Uus Meremaa. Vähe inimesi, palju ruumi, palju loodust. Samas olen istunud Munalaiu linnuvaatlusjaamas, mille jaanuaritorm mõne kuu pärast hävitas, ja tundnud, et olen maailma ääre peal. Linnuvõrkude vahel lapike kulunud heinaga maad, rahutult rapsivad haned ning teravsinine päikeses peegelduv meri, mis ulatub taevasse ja maailma lõpust veel edasi...