Niipalju siis kevadest

Kevadpühad läbi.
Liiga ruttu.
Meie pere pühad olid seekord väga ilmalikud. Neljapäeva veetis mees koos lastega pluss tavapärane kimbuke nende sõpru ja nood olid ta viinud sellisesse seisundisse, et ta suutis vaid köögilaua juures istudes segaselt pomiseda "koristada...homme on vaja koristada... igalt poolt koristada".
Seega oli siis vaja koristada. Suurel reedel langesid kokku asjaolud nagu ilus ilm, terve pere kodusolek ja ootamatu töötegemiseisu. Koos sai kelder veest tühjaks tassitud, koristatud, kraavipõhjast sodi välja riisutud ja lapsed korjasid isegi aiast koerajunnid kokku.
Mina arvan, et need, kes ütlevad- suurel reedel kärbes ka ei lenda- mõtlevad lihtsalt selle reegli välja, kuna see on ainus tähendus, mida nad pühadele enda jaoks leida suudavad. Minu meelest tekitab selline ümbruskonna koristamine puhta tunde ka hinges ja see on põhiline.
Otse loomulikult värvisime ka mune ja tõime lilli tuppa, tegin kohupiimatarretist ja pesin aknaid. Pühadetunne oli olemas küll! Hea olla.
Reede õhtul püstitasin oma viimase öölugemise rekordi- kella poole neljani hommikul. "Salamõrvari õpilane" oli raamat. Lugesin suurest kannatamatusest raamatu lõppu ja nüüd jätkan keskpaigast. Ei saa fantaasiaraamatute lainelt enam minema....

Lapsed läksid täna võrdlemisi pika mokaga kooli. Mina läksin erakordselt pika mokaga tööle, kuna teadsin, et tööpäev on stressirikas (oligi ja veel rohkem, kui arvasin)ja kuni homse keskpäevani on mul rahutu olemine, sest kirjutades teemadel, mida ma ei jaga, on alati hirm, et midagi läheb valesti.
Oh, oleks, et ei läheks ikka valesti!
Lisaks on Mikul kole allergia, põsed, käed ja jalad punetavad mis hirmus. Milles, pole õrna aimugi. Zyrtek ka ei aita :(

Paks lumi siinkandis maas, kuigi päike paistab.
Lähen koju ja loen raamatut. Ehk kevadiste plusskraadide tõustes tuleb ka vähe muretum ja mõnusam elu. Saaks seelikuga käia, kontsertidest kirjutada ja õhtuti peenraid sonkida.