Nii kergesti võibki see minna

Olen negatiivsetest teemadest ja tülidest hullult tüdinud.
Ei viitsi isegi netikommentaare lugeda. Ei mahu pähe, kas inimesel saab hea olla, kui ta on iga päev oma 20 "see on loll ja kõik on halvasti" kommentaari kirjastanud.
Homme oleks võimalik minna metsa ulukiloendust tegema aga ma olen üsna veendunud, et oma praeguse füüsilise vormi juures istuksin esimese pooltunni järel kännule ja sinna ma jääks. Retk pidada kuus tundi kestma ja lund aina sajab juurde....
Eile oli veel veider kogemus. Istusin ühel koosolekul, inimesed vestlevad rõõmsalt ja kõlistavad kohvitasse. Minu kõrval istub memm, vana, väga vana memm. Ühekorraga vajub tema pea kuklasse, silmad kinni ja hakkab korisema! Meie teise lauanaabriga toetame teda, hüüame, inimesed avavad aknaid, valmistuvad kiirabi kutsuma, memm ei saa rääkida ega hingata, koriseb ikka... paanika..
Ja siis hiigelpika minuti järel tuleb ta endasse tagasi, naeratab ja vabandab - ikka juhtub vahel.
Inimesed jätkavad mõnevõrra sunnitult vestlust ja kringlimugimist, ulatan memmele veetopsi, tal on soe ja sile, õrnalt värisev vanainimesekäsi. Kümme minutit hiljem lööb ta innukalt kaasa seltsingu suveplaanide arutamisel...

Nii kergesti see võibki minna.

Mul pole hetkel ühtegi sugulast, kes oleks iidvana. Minu Rõngu vanaema suri üle aasta tagasi, olles surmast igatsusega üle 10 aasta rääkinud. Pisike kuivetu vanaema, kes poolpimedana ja kõrgest vererõhust sumiseva peaga kangekaelselt üritas viimase hetkeni ennast vajalikuks teha, kududes, kartuleid koorides, kanadele teri puistates... Tema tütart ajas see närvi, sest kes tahaks täisealisena ikka kuulda ema õpetusi, kuidas midagi tegema peab...
Vanaema mees tuli sõjast suht rikutud närvisüsteemiga, oli viinaga sinasõber, sattus lühikeseks ajaks vaimuhaiglasse ja suri seal kiirelt.
Vanaema üks tütar, minu tädi suri vähki. Enne seda pidas oma 60. sünnipäeva, kõik teadsid, et see jääb viimaseks ja püüdsid nägu teha, et sellest pole midagi.
Sama tädi poeg sõitis 30aastaselt purjus peaga traktoriga kraavi. Kiire lõpp.
Ma loodan, et maal on asjad praegu paremad. Käisin seal viimati 15 aastat tagasi. Nägin, kuidas peretüli käigus üks purjus sugulane teisele vihaga kärbsemürki näkku lasi ja tõotasin endale, et enam ma sinna oma jalga ei tõsta.

Teiselt poolt sugulased on surnud rahulikku vanainimesesurma.

Selline morbiidne teema kukkus välja.
Eile puges mu poeg üleni teki alla ja väitis, et ta ei taha elada. Avalduse põhjuseks oli see, et kuri ema sundis teda nõusid pesema ja tema ei viitsinud.
Samal õhtul teatas mu pesamuna potil istudes, et talle meeldiks ka surnud olla. Nimelt siis saaks niisama olla ja ei peaks midagi tegema.
Püha issand.
Vanem õde käratas talle midagi selle peale. Temal on vähemalt hetkel suur huvi elus olla, kuna ostsin talle nädalavahetuseks Stiina peo pileti.

Mul on elu jooksul igasuguseid aegu ette tulnud aga kunagi, mitte-mitte kunagi pole olnud mõtet, et parem oleks mitte olemas olla. Tahaks vahel oma närust elu muuta, seda küll, aga mitte ära lõpetada. Mäletan kunagi ennast patja nutmas, nii üksi, kui üks laps maailmas olla saab, kuu paistis aknast sisse ja ma unistasin, et kuuhaldjas Elga ilmutab mulle ennast vähemalt unes. Oli üks muinasjutt, kuidas kuuhaldjas öösiti mööda kiirtest teed maa peale laskub ja õnnetute laste pisarad ära pühib...
Olen Toomemäel pargipingil istunud, pisarad tilkumas ja igatsenud, et Keegi istub mu kõrvale ja küsib lihtsat asja- miks sa nutad?
Kunagi oli mul oranz kokkupandav jalgratas, sellega tavatsesin ennast oimetuks sõita ja tuul kuivatas pisarad ära.
Ja Jumalale olen oma ahastuse välja valanud, ja sõbrale, ja mehelegi ükskord.
Kõik need õnnetud ajad on ükskord otsa saanud. On uued tulnud- ja jälle omal ajal läinud. Üles ja alla. Elu on selline.
Ma igatsesin omal ajal väga mõne vana ja targa inimese nõuannet. Oleks mulle ometi keegi siis öelnud,
et esimene armastus ei jää viimaseks (raudselt poleks ma seda uskunud aga mis siis), et mate hinded ei vääri kurvastamist
et kõik sõbrad ei ole reetlikud
et tuleb aeg, kui võid oma mõnitajale silma vaadata ja naerda
et tuleb aeg, kui sa saad ise teha oma elu puudutavaid otsuseid ja kui need osutuvad valedeks, on võimalik enamasti uuesti alustada. Enamasti.
et Jumal on alati sinuga.

Ma võiksin neid asju praegu ise kellelegi öelda. Olen niipalju maailmale võlgu küll.
Andke mulle mõni õnnetu teismeline!

Lumetuisk ja peavalu on selle postituse inspireerijad.
Pöördun nüüd oma negatiivsete teemade juurde tagasi.