Koerad on nii erinevad

Huvitav, kas ma suudaksin blogipuhkusele jääda, nagu praegu popp on?
Et kogun iseennast ja tarku mõtteid..
Kirjutamata küll ei saa olla. Kui mitte blogisk, siis paber-pliiats. Ju ma olen nii avalik naisterahvas, et ei suuda sissepoole elada. Ma pole ka väga heledalt vastu hambaid blogimise tõttu saanud, et tunneks vajadust eemale tõmbuda või parool peale panna. Parool annaks ilmselt kirjutamisvabadust natuke rohkem... samas on tore, kui vahel külalisi käib, aga ainult häid ja viisakaid külalisi :)

Ja ma ei saa aru neist, kes teevad ühe sissekande kuus, väites, et pole millestki kirjutada. Kuidas ei ole? Isegi nädalate viisi kodus lakke sülitades tekivad ju mõtted? Just film ju linastus- mistand pealkiri oligi- mehest, kes suutis vaid ühe silma pilgutamise kaudu suhelda. Raamatu kirjutas!
Ilmselt olen lihtsalt paadunud grafomaan, kes iseenda sisutühjust ohtra sõnadevoolu taha peita püüab.

Täna tahtsin kribada mõne rea absoluutselt ebaolulisel teemal - Lotte sõberkoertest. Meie igapäevasel jalutusringil on kindlad tere ütlemise kohad.
Kohe üle tee elab krantsinässakas, kes Lottet nähes hullunult oma aias klähvides amokki jookseb. Sama teeb ka kõrvaltänava shoti terjer. No tema on ilmse vaimse puudega. Kui ta oma peremeest jalutades mõnda last või koera kohtab, tardub ta algul väikseseks ohutuks kujukeseks ja ohvri möödumishetkel teeb äkilise sööstu koos mõrvarliku lõrina ja hammastelaksutamisega. Jõle loom.
Lasteaiatänava nurgal aias peavad alati möödujatel valvsalt silma peal kaks nunnut rebasenäolist krantsikest, ema ja poeg. Poeg tormab entusiastlikult Lottet tervitama, keksib, klähvib ja nuusib, vanaldane ja tüdinud moega ema teeb paar kurjemat haugatust pojale meelde tuletades, et majavalvamine pole naljaasi.
Tihti käime vaatamas Lotte õde Roosit ja tema kasuema Steffit. Lotte ja Roosi karglevad vaimustunult teine teisel pool aeda, püüdes teineteise juurde aia alt teed kraapida või üle ronida. Steffi, vana soliidne bernhardinna vaatab meid üle, teeb moepärast paar auhhi, liputab saba ja loivab kuuti tagasi.
Veel on paar Lottega umbes üheealist koeranoorukit, must labrador ja kirju krants. Nendega kohtudes vajutan tagajalad tugevasti vastu maad ja hoian kahe käega rihma, sest selline pöörane trall, mis mõlemal pool aeda heki ragisedes lahti läheb, ähvardab käe liigesest välja tõmmata või lausa pikali lennutada. Vaimustuvad noored üksteisest minutit viis, näevad, et üks ei saa välja ega teine sisse ning jahtuvad taas maha..
Kõige vastikumad on hundikoerad. Need viskuvad iga mööduva neljajalgse suunas sellise raevu ja vihkamisega, et isegi Lotte hoiab saba norus ja lippab ruttu eemale.
Üle kõige meeldivad Lottele väikesed koerad. Neile saab käppa peale panna:) Üleeile kohtasime lausa kahte nässakat tänaval patseerimas. Lotte vingerdas vaimustusest ja aina üritas nendega mürada, nood poisid olid aga hoopis teise asja peal väljas. Üks keeras kohe selja, teine üritas päris pikalt teadagi mida ning loobus alles siis, kui Lotte oma sabaga talle kogemata üle tahi virutas.
Sellised sõberkoerad siis.
Ma ei saa öelda, et armastan koeri. Koerad on nii erinevad. On selliseid, kes oma olekuga esimesest silmapilgust endasse armuma panevad ja selliseid, kes vaid põlgust äratavad. Ja selliseid, kes on ilmvõimatu käitumisega aga nii võluvad, et saavad kõik patud andeks.
Koerad on nii erinevad. Täpselt nagu inimesedki.