tuisukuu

Imelik päev. Tuiskab. Täiskuu olevat ukse ees.
öösel ei saanud üldse magada. Kord lõgistas tuul aknaplekke, siis laamendas kass akna taga sisselaskmist nõudes, siis pissis laps alla, siis teatas poiss, et tema ikka ei saa üldse magada, siis tuli lõputult nõmedaid unenägusid ja kell 6. 10 hommikul ärkasin koera kõrvaplagina peale, kujuta ette!
No meie koeral on suured kõrvad eks, ja kui ta neid raputab, siis nagu kari parte tõuseks lendu. Millegipärast raputas ta neid iga minuti tagant meeleheitlikult kuni mul poole tunni pärast kannatus katkes ja ma ta õue kupatasin. Sealt naastes ei plagistanud ta oma kõrvu enam kordagi, ma juba mõtlesin, et kõrvapõletik või midagi.

Lasteaia väravas libisesin värskel lumel ja matsatasin pikuti vastu maad. Ai! Lotte, kes lumemöllust niigi ülemeelikus meeleolus oli, sattus ekstaasi avastusest, et perenaine on ootamatult temaga samale tasemele laskunud ja üritas mu tuju tõsta algatades vaimustava mängu, mis seisnes mulle kõige nelja jalaga otsa hüppamises. Hea, et parajasti ei lähenenud ühtegi jõnglast ja ma võisin karglevat koera ohjata püüdes ja samal ajal end püsti ubides südamest ropendada...

Tujuküllaseid hetki pakkus töölt naasnud mees, kes uuris süütu näoga, miks meil külmkapp tühi on ja lapse treener, kes helistas andmaks teada tänasest lastevanemate koosolekust- see toimub just sellel ajal, kui kihutan töölt lasteaeda, siis koju ahju kütma ja näljast perekonda turgutama.

Ja see on alles hommik!