Olen õnnelikult kodus tagasi.
Kõik läks nii hästi, kui üldse minna sai, endalegi üllatuseks sain hakkama kõigi nende lennujaamaväravate, ümberistumiste ja linnas orienteerumistega. Koolilaste grupp näiteks tuli hilisema lennukiga, selle lend lükkus edasi 2 tundi ja nad oleksid äärepealt Frankfurt-Strassbourg´i bussist maha jäänud. Mina põdesin hullult, et mul on tagasi tulles ümberistumisel 2 lennuki vahe vaid 40 min, aga meil puhus kõva taganttuul (tegelt ka) ja me jõudsime isegi natuke varem. Ei ainsatki probleemi!
Tänu Jumalale ja kõikidele sõpradele, kes mu peale mõtlesid!
Ilm oli hea, laupäeval otse imeline- 10-15 kraadi sooja, päike, kuldnokad... ja mina oma vatijopega jäin seepeale haigeks. Hakkasin pühapäeval vahetpidamata aevastama ja köhima ja teen seda praegugi.
Europarlamendis oli üsna tore, inglise keelt sai kõvasti harjutada ja prantsuse keele kõlast sai täiesti kõrini. Käisin katedraalis, vana kunsti muuseumis ja uue kunsti muuseumis ning ühe katoliku kiriku teenistusel. Jalutasin jalad paiste, laupäeval mingi 8 tundi jutti väikeste puhkepausidega. Sooritasin mõned ostud. Nelja päeva jooksul ei kohanud ma ühtegi raamatu- ega plaadipoodi (sorri, Kata!), küll aga miljon riidepoodi. Kolm neljandikku kauplustest olid riidepoed, ülejäänud kinga-, koti- ja kosmeetikapoed. Mõni üksik toidupood ka, kus mahub ümbes viis sammu sees tegema. Aru ma ei taipa, kust nad teisi asju ostavad?
Ühes riidepoes pandi mu arvele sipsti 7 euri otsa, löödi ühed lastepüksid kaks korda kassast läbi. õnneks avastasin enne, kui poest välja astusin, vabandati ja parandati viga.
Siis kaotasin ma oma rahakoti ära. See oli lahe!
Enne reisi kodus pablades ütles Jumal mulle- lase ennast üllatada! Hmh, okei, leidsin mina. No ja üllatus missugune, kui taas ühes poes avastasin, et olen trammipileti ostmisega sebides rahakoti europarlamendi juurde trammipeatusesse jätnud. Sees 30 euri ja kõige rohkem tegi mulle muret, et seal oli ka id-kaart (pass oli hotellis). Kõnnin, löödud ja vihane, kujutades elavalt ette, kuidas keegi parajasti mu identiteeti varastab. Jõuan ühe kiriku juurde, teen hajameelselt pilti ja susisen omaette tigedalt: oh Jumal, sellist üllatust ma nüüd küll poleks oodanud, miks, oh miks nii! Ebaaus!
Jõuan hotelli, küsin nõu administraatori käest, kes soovitab mul politseisse minna.
Lohisen numbrituppa ja heliseb telefon- teie rahakott on leitud! Meie eesti grupi poisid olid kohe peale mind trammipeatusesse jõudnud ja koti kenasti õpetaja kätte viinud, õnneks oli mul seal paar visiitkaarti ja nii said nad mulle helistada. Super!
Istusin 10 minuti pärast juba koos õpetajatega tänavakohvikus,luristan tomatisuppi ja ujun õnnes ning kergenduses.
Tõesti, Jumal üllatab ägedalt! Rahakottidega on mul üldse mingi värk. Kord kaotasin selle oma kodus, otsisin kaks päeva ja peale koos sõpradega palvetamist leidsin selle täiesti absurdsest kohast üles. Teine kord varastati see mul bussis, avastasin alles kodus, ehmusin koledasti, palvetasin ja ÜHE minuti pärast helises telefon- kas ma oma rahakotile järele ei tahaks tulla.
Jajah, ja kõik need skeptikud, kes arvavad, et ähh, puhas juhus - minu meelest Jumal armastabki meid väikeste juhuste teel juhtida.
Ma kirjutan millalgi edasi, nüüd üritan magada, jõudsin kell 3 öösel koju.
Kevadest porisesse Eestisse tagasi
Sunday, February 24, 2008
Posted by ritsik at 11:58 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
Millisest kohast oma rahakoti leidsid kui selle kodus ära kaotasid?
Mul oli vanaema selline, kes hakkas vanast peast liialt pabistama ja kahtlustama. Ükskord pensioni päeval kui postiljon oli pinsi ära toonud ja uksest välja läks olid ukse taga mu sõbrad. Vanaema pistis ähmiga rahakoti käest ning unustas kuhu. Järgmisel päeval avastas, et rahakott on kadunud kogu rahaga. Loomulikult oli tal meeles, et kohe peale postiljoni lahkumist saabusid mu sõbrad. Ja loomulikult varastasid nemad tema rahakoti.
Tegelikult tuli rahakott paar päeva hiljem sügavkülmast välja. No ja teine kord oli umbes sama lugu, aga siis oli rahakott nõudekappi kausside sisse peidetud.
Mu vanaemal oli ka sünnipäevade märkmik. Tead, selline punase lillega peal ja piklik. Mingil ajal olid vist käigil sellised sünnipäevade kalendrid. No igatahes oli see minu vanaema oma juba hirmus kapsas ja peaaegu täis kirjutatud. Ja siis kadus see ära. Loomulikult olid süüdi jälle minu sõbrad. Kuskil pea pool aastat hiljem avastasin juhuslikult, et see oli meil kogu aeg silma all olnud. Raamaturiiulis, raamatute vahel. Kusjuures täiesti nähatavalt. Aga otsimise käigus me seda ei leidnud...
Aga ise elasin suvel reisil olles üle paar ehmatust seoses kottide unustamisega. Kõige hullem oli rongi unustatud seljakott. No ja suur ehmatus oli ka avastades, et väike seljakott, kus sees olid kõik kõige vajalikumad asjad ka rahakott, on olnud pikemat aega lahtise lukuga. Vist ei kaotanud ma midagi ära. Puudust küll ei tunne igatahes millestki. Täielik üllatus on ka see, et kuskile hotelli midagi maha ei jäänud.
Unustamine on tüütu...
Aga kodus oli nii, et olime alles korterisse kolinud ja koristasime meeleheitlikult. Krissu oli väike ja tatsas ringi, ilmselt ta kuskilt mu rahakoti leidis ja toppis selle ühte musta kilekotti, kus olid mingid vanad riided. Mina pakkisin tolle koti kokku ja panin kapipõhja. no ja õnneks hakkas siis kolmandal päeval vihma sadama, aken lasi vihma sisse ja ma otsisin mingit vana kaltsu akna vahele panemiseks. Kui oleks kaks kuud kuiva ilma pidanud...
Post a Comment