Nõid puu sees keedab printsessi

Kati eile lasteaiast tulles:
*Me käisime Tuuliga nõiapuu juures ja läbipaistev valge nõia käsi tuli puu seest välja ja tahtis meid kinni võtta, meie hammustasime seda ja ta pidi lahti laskma.
* kui see oli läbipaistev käsi, kuidas sa siis nägid, et ta valge oli?
*Ta vahepeal läks valgeks. Aga siis nõid röövis ühe printsessi ära ja peitis puu sisse, tahab temast suppi keeta. Meie Tuuliga läheme homme ja päästame ta sealt puu seest ära. Kui nõid on ta supi jaoks juba ära keetnud, siis valame printsessile võluvett peale ja ta ärkab ellu.
*Aa, nagu neis vene muinasjuttudes, kus tsaaripojale kasvas peale surmavee valamist pea tagasi otsa ja peale eluvee valamist ärkas ta ellu?
*Ei, lihtsalt võluvesi. Nõid ei ole teda veel tükkideks teinud ju.

Selline verine mäng siis. See tsaaripoja jutt läks talle hinge, sest mitu õhtut mängisime seda. Mina olin surematu Kashtshei hobune, Kati istus mu seljas, mina komistasin ja ütlesin, pagan, tsaaripoeg röövis jälle Maarja Meretütre ära. Kati -Kastsei seepeale küsis- kas me jõuame talle järele? Vabalt jõuame, vastasin mina, enne võime vilja maha külvata, viljast jahu teha, jahust kooki teha ja selle ära süüa, ikka saame nad kätte. Kaks korda saimegi kätte, Kati nuhtles virtuaalse mõõgaga tsaaripoega (Mikut) ja toimetas Maarja koju. Kolmas kord ütlesin mina- oh tont, nüüd ei teagi, kas saame kätte, tsaaripoeg on võluhobuse hankinud. Saime kätte küll aga võta näpust, tsaaripoeg tegi Kastseile üks-null ja Kati varises patjadele siruli. Kuna meil oli tsaaripojaga peata Kastseist tiba hale, tegime muinasjutu lõpu ümber- pritsisime talle peale eluvett, vana surematu võttis kargu alla ja lubas edaspidi heaks hakata. Häppi end!

Täna lähen lastega päris-Maarjale külla. Ma pole nii ammu kellelgi külas käinud... Meil pole ka keegi sada aega "ametlikult" külas käinud. Lastel käivad küll vahetpidamata sõbrad külas, mulle vahel K tuleb pika lunimise peale või laste sõprade ema või ämm. Aga harva, tõesti harva.
Tööpäeva õhtul pole lihtsalt aega ega jõudu, nädalavahetusel on igast üritused, koristamised, koerajalutamised, pühapäevakool... ja nii juhtubki, et mõnda sõpra pole pool aastat näost näkku näinud.
Päris üksik tunne tuleb peale, kui mõtlema hakata.