Kui ia raamat!

Mul on täna raamat töö juures kaasas. Üle pika aja jõudsin eile raamatukokku, loomulikult olid kui peast pühitud kõik raamatublogist välja kirjutatud soovitused ja tuustisin riiulites püüdes leida SEDA, mis mind just sellel ajahetkel ootab ja toidab.
Ma leidsin. Oo, ma leidsin! Üle pika aja lugesin kella 1ni öösel ja lõpetasin sügava kahjutundega, sest silme ees kippus juba uduseks minema. Hommikul lugesin lauas kohvi kõrval ja bussipeatuses 2 minutit ja pärast koosolekut viis minutit; ma vihkan oma tänast tööpäeva ja neid kahte tundi, mida ma kodus õhtusöögitoimetuste ja koerajalutamise pean kulutama enne kui ma raamatu lõpuni saan lugeda.
Ma ei raatsi isegi raamatu lõppu piiluda, sest tahan mõnuleda.
Võibolla paelub see raamat mind sellepärast, et see jutustab koolist ja õpetamisest, noortest ning see on teema, millega iga inimene ennast seostab. Kõigil on oma mälestused veidrikest õpetajatest, igavatest tundidest ja tundidest, kus sündis MISKI, mis õige vähe 16aastase esimestest armuvaludest ja eneseotsingutest segi pööratud maailma muutis.
Tegelikult on raamat minajutustus. Noore iiri immigrandi eneseleidmise tee, raske lapsepõlv, katoliiklus ja ülim vaesus esimeses raamatus, noorus teises ja nüüd selles kolmandas kolmkümmend aastat töötamist New Yorgi keskkoolides. Töölisklassi lapsed ja kõrgklassi lapsed, õpetaja kehtestamise piinad ja just needsamad KÕLL! hetked, kus klass järsku elab, hingab ja mõtleb õpetajaga ühes rütmis, silmad säravad ja mõte liigub.
Mind paelub kirjaniku enda vaimustus kirjandusest ja lõputu leidlikus panna õpilasi mõtlema, vaatama, ärgitada otsima lugusid kellegi õhtusöögikirjeldusest või luua mõttes filmi metroos nähtud konfliktist. Loova kirjutamise kursus on see, mida ta viimases koolis annab.
Oh, kuidas ma igatsen sellist kursust! Midagi, mis paneks vaimu taas liikuma. Midagi, mis aitaks märgata 8 kontoritunni ja 2-3 kodutoimetuste sisse ja vahele jäävat maailma. Äkki isegi mind ennast. KÕLL! hetki kohvikus lõunasöögi ajal ja õhtul lastele tekki peale kohendades.
5 tundi tööpäeva lõpuni. Ma ostan pitsat, et ma saaksin õhtusöögi tegemise asemel lugeda.
Ahjaa, Frank McCourt "Koolmeister" on selle asja nimi.
Risto, loe seda!