paanika-jaanika

Kurtmise aeg!
Eile hakkas keset päeva lambist pea kumisema. Ja läks aina hullemaks, nagu elektriliinid umiseks peas. Jalutasin alla apteeki, lasin vererõhku mõõta- 139/90, mis on minukese jaoks ilmselt üleliia. Olin nõutu ja õnnetu, ostsin mingid apteekri soovitatud rahustavad tilgad ja helistasin perearsti nõuandeliinile. Oioi, seda on teievanuse jaoks palju jah, öeldi seal. Minge laske perearstil kohe kontrollida kolesterool, veresuhkur, silmapõhjade rõhk, ehk ka neuroloogil käia. Kõrgenenud vererõhk ja koljusisene suurem rõhk (mida umisemine näitab) võivad olla ka mõne väga raske haiguse tunnuseks kuni ajukasvajani välja.
Ma olen koolilapsest peale hüpohondrik, eksole. Ja kui mulle öeldakse, et see võib olla misiganes ajukasvajani välja, mõtleb normaalne inimene, et ähh, ilmselt mul niisama stress, mina aga olen kindel, et kasvaja jah, mis see muud ikka on!
Ma saan aru, et ma olen lollakas, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ausalt ei saa. Ja ma veetsin õhtu masenduses kössitades. Täna püüan õhtul perearstile pääseda.
Maru õnnetu olen ka seep, et pidin täna Tallinnasse põnevale konverentsile minema, mille nüüd (hirmust keset pealinna näoli lompi kukkuda ja maha surra) ära tühistasin. Tööle ka hommikul ei läinud. Ma ei tea, mida ülemusele öelda- sorry, ma ei tule tööle ja ära ka ei sõitnud, mul pea kumiseb?
Nii ootasin konverentsile minemist!

Tean, et pean oma hirmudele vastu astuma. Seda on varem ka juhtunud- tuleb mingi suva tervisehäda ja ma langen kohe. Hoolega ärapeidetud paanika pääseb välja. See vist alkohoolikute sugulaste levinud primal fear- kaotada olukorra (oma keha, mõtete, tervise) üle kontroll. Sa võid planeerida, läbi mõelda, enda meelest kõik endast sõltuva ära teha ja siis raks! kukub kõik mingil iks põhjusel kokku.

Me ei saa sõita maale, sest X kukkus jooma.
Ma ei saa sõpradega välja minna, sest Y on üksi pudeliga kodus ja ma ei tea, mida ta ette võib võtta.
Ma ei saa haiglas oma valvekorra ajal peaaegu terve öö magada, sest üks haige suri, ja ma pean teda surnukuuri lükkama.
Ma ei saa minna külla, reisile, kontserdile, sest laps jäi haigeks.
Ma ei saa minna konverentsile, sest mu faking peas toimub mingi faking asi ja mul paha olla.

Olen enda meelest tubli ja tasakaalus, saan oma eluga hakkama ja siis ujuvad jälle välja neetud unenäod, kus ma lähen mööda silda, mis keset jõge sügavasse vette ära kaob. Või samuti korduv unenägu, kus kõnnin mööda haiglakoridori ja kõrval palatites lamavad surevad inimesed ning ma tean, et mina ei saa midagi parata ja üks voodi seal ootab ka mind...

See on minu tühine egoism. Minaminamina, ma ei saa hetkel oma kohustusi täita, ma ei saa hakkama, mul on mugav haigeks jääda, andke mulle palun sinine leht ja laske mul palun kodus teki all nutta.
Aga ma pean end jalule ajama, sest mul on lapsed ja on vaja veel vähemalt mingi 15 aastat veel maailmas olemas olla. Mitte et see minust endast sõltuks...
Aitab enesehaletsusest. Igaüks peab oma hirmudega ise hakkama saama.
In God We Trust.