koolitants

Ühes Youtube video kommentaaris oli keegi vaimustunud fänn kirjutanud: Thank you God for creating Sade! Thank you for her wonderful voice and beauty!
Jah, Sade on meeldiv laulja ja üldse on hea vahel mõttes Jumalat tänada mõne inimese eest. Kuigi kogu seda värki maailmas, mille eest tänada, ei jõua muidugi üles lugeda.

Mina olen siiamaani eufoorias eilsest Koolitantsu Pärnumaa päevast.
Thank you God for creating such enthusiastic young people, who made Koolitants!!!

Väikesed on muidugi vahvad. Neil lähevad sammud sassi aga nad on nii uhked, et saavad laval olla, ja tublid, et on suutnud üldse nii kaua trenni teha ja asjad selgeks õppida. Tore on vaadata, kuidas iga rühm on oma õpetaja nägu.
Keskaste on natuke igavam. Sammud on selged ja rütmitunnetus ka, aga ennast välja elada laval veel üldjuhul ei osata. Veel on laval kriipskõhnu ja paksukesi, kõik tahavad, kõik püüavad, kõik pingutavad. Selles vanuses jääb juba mõnele tantsijale silm peale- siit hakkab midagi tulema!
Gümnaasiumiaste on kõige põnevam. Staažikaimad rühmad on koos käinud juba aastaid ja nende liikumine on nii ühtlane nagu sõduritel rivis. Selles vanuses on tantsima jäänud ainult tõsised fännid, neil on välja kujunenud oma stiil ja ideed, ühine hingamine ja rõõm, rõõm, rõõm liikumisest. Paksukesed on ennast peenikesteks tantsinud või uue huviala leidnud, pikad aeglased tüdrukud on õppinud ennast käbedamini liigutama. Tants on andnud kõvasti enesekindlust- laval ei saa olla häbelikult, maha vaadates, ebakindlal sammul. Nad on ilusad, treenitud ja julged!

Mulle hullupööra meeldib vaadata, kui keegi teeb midagi kirega, südamest. Või noh, tegelt kirega pikamaajooksu vist ei meeldiks vaadata. Aga tantsu- lõputult!
Laval sai näha kummiparandust ja mustlastantsu, türgi estraadi saatel idamaist tantsu ja üleni musta riietatud nutunaisi regilaulu saatel. Kasutati maske, vihmavarjusid, mänguautosid ja nukke, silte ja eesti trikoloori... mida iganes.

Eelmisel kevadel sai Krissu on rühmaga finaali ja me käisime Tallinnas lõppkontserdil. Selle afterpartyl tantsiti end muidugi oimetuks, nii suured kui väikesed. Kõige lahedam oli vaadata sheikimisvõistlust: kahel platvormil kaks tantsijat, siis järgmised kaks jne kuni parimad omavahel mõõtu võtsid. Kellele publik suuremad detsibellid välja karjus, see võitis. Need parimad olid ikka sellised tantsijad, et kuku pikali... Rahvas karjus ja plaksutas nagu arust ära!
Ja milline fiiling!
Oli just aprillijura järgne laupäev, kõigil vanematel närvid läbi. Mõtlesime veel, kas ikka sõidame. A sõitsime ikka! Meiegi rühmas mitu vene ema, sama murelikud ja sama pühendunud, kõik olime üks tiim. Afterpartyle ilmus äkki kamp vene noormehi. Mul hakkas imelik. Sonid silmil, käed küünarnukini taskus, täiega sünged näod ees. Parajasti näitasid põrandal end breikarid, niisama, oma lõbuks, rahvas vaatas neid ümberringi. Jõmmid ka vaatasid. Kuni ühekorraga võtsid kätte, ja hakkasid kah breikima! Ja pinge maandus hetkega...

Make dance, not war!
Ootan nüüd pikisilmi märtsi, kui piirkondlik tantsupäev tuleb.
Ja Krissu sai poolfinaali, juhhuu!!!