Vabariigi sünnipäev väljamaal

Kui ma kusagil võõras kohas käin, siis on üks osa koos grupiga mööda objekte jooksmine, giid vuristab hunniku infot ette, inimesed tunglevad, pildistavad...
See on mõneti huvitav, aga mina vajan aega ka niisama olemiseks. Linna hinge tunnetamiseks.
Laupäeva päikeselisel varahommikul ei raatsinud ma hotellis telekat vahtida vaid kibelesin õue, kuigi kõik poed ja värgid olid alles kinni. Otsustasin vaadata Strasbourgi katedraali, mis kuuldavasti ilmatu uhke ja ilus olla. Tiirutasin mööda veel inimtühjasid tänavaid, nina kaardis kinni. Jõudsin mingile väljakule ja kirikukell hakkas lööma. Pöörasin nurga taha ja korraga kerkis katedraal oma täies võimsuses minu ette. Jäin sõnatuks. Nii suur, nii ilus, nii .. nii..
Tegin mõned abitud katsed pildistada ja lihtsalt seisin ja vaatasin, süda vaimustusest kurgus. Ja kogu aeg kõlas kellahelin, väga omapärase, sugestiivse allkõlaga.
Pärast käisin sees ka aga see ei olnud nii vapustav. Vitraažid olid vägevad.

Jalutasin jõekaldale, istusin pingile kummaliselt nudiks pöetud puude alla ja lasin varahommikusel linnal endast läbi voolata.
Inimesed pissitasid oma koeri, kes üksteisega tutvust sobitasid, mõni üritas porikarva jões ujuda ja parte taga ajada.
Okkalises igihaljas põõsas nokkis oranzi nokaga lind siniseid marju, vaatas mind oma musta silmaga ja lendas vidistades minema.
Kaks luike ujusid otse käeulatusse, piidlesid, kas mingit söögivärki vette visatakse.
Noored emad põnnidega said kokku, tervitasid rõõmsalt, suudlesid ja suundusid turule.
Avaturul tungles turukorvidega rahvas, müüjatel olid käed tööd täis aga keegi ei unustanud naeratada ja bonjour hõigata. Lettidel lõhnasid värsked saiad ja vahvlid, suitsetatud singid-vorstid, kalad, aedvili, omatehtud moosid-kompotid-pasteedid. Kui loll ma olin, et sealt midagi kaasa ei ostnud! Hiljem kohatud toidupoodidest võis leida vaid konserve, poola õunu ja siinsete keldripoodide makarone-pugisuppe.
Kuidas ma tahaks seda juustu praegu proovida! Aga tol hommikul ma lihtsalt kõndisin lettide vahel ringi, nuusutasin, vaatasin ja naeratasin omaette.
Hiljem paistis päike veel soojemalt, tänavatel löödi laiali aina uued bagettide, bretzelite, vahvlite ja saiakeste müügiletid. Sekka lillemüügikohti, kus uimastavalt lõhnasid esimesed priimulad, nartsissid ja teised kevadekuulutajad. Tänavakohvikud olid täis nina päikese poole sirutavaid ja möödujaid uudistavaid inimesi, kõigil oli palju aega ja hea olla.
Kui kell oli niikaugel, et avati muuseumid, olin läbinud juba kvartalite kaupa poekesi ja päris väsinud. Itaalia ja Prantsusmaa 14.- 15. sajandi maalikunst ei ole just parim valik tühja kõhu ja valutavate jalgadega nautimiseks. Juba poole tunni pärast tundsin, et minestan kohe ära, kui ma veel mõnda kollase näoga musta ürpi mässitud vanameest või paksu paljast naist pean vaatama.
Õhtupoole peale hotellis jalapuhkamist suundusin moodsa kunsti muuseumi ja see oli juba parem. Palju valgust ja avarust, huvitavaid ideid ja üllatusi. Kuulsaim eksponaat oli ehk Rodini "Mõtleja".
No ja päeva lõpetuseks tegin veel visiidi kaupsi. Jälle rumal mõte. Kodus ma laupäeva õhtul iial kaupsi ei lähe, ei viitsi küünarnukkidega endale teed rajada. Miks ma arvasin, et Prantsusmaal peaks teisiti olema? Tervel linnal paistsid olema riided äkki otsa saanud, sest iga teine tänaval vastutulija oli firmariiete kottidega koormatud. Jätkuvalt tihedalt rahvast tänavatel. Paljudel lapsed käe otsas, riietatud nagu nukud, enamasti viisakad aga paljud ka väsinud ja kisavad. Paljudel peened tõukoerad süles või rihma otsas. Veel pühap hommikulgi olid tänavad paksult koerajunnereid täis.
Jah.
Selline linn...