Oli tormine öö. 12 röövlit istusid ümber lõkke ja üks ütles...

See pilt peab postituse lõpus olema ja omaarust ma sinna ta ka panin..
Hull torm on õues. Vihm, tuul ja muidu ebaõdus.

Mind natikene ajab närvi, et mul teisepoolega biurütmid võnguvad erinevalt. Kell 21 panen mina magama järeltulevat põlvkonda. Siis laskun alla korrusele ja avastan tavaliselt teleka eest magava mehe. Togimine, nügimine ja raputamine annavad lühiajalise teadvuse selginemise efekti. Eksole. siis ma vaatan üksi telekat või loen raamatut või olen arvutis ja kukun kell 24 magama. Kell 02.00 virgub mees ja kolib minu kõrvale voodisse. Minu togimine, nügimine või raputamine kutsuvad esile lühiajalise teadvuse selginemise või ropu sõimu serbohorvaadi keeles. Nii väidab mees.
Tuleb ette, et kass äratab mind kell 2 öösel. Siis viskan ta aknast välja (esimese korruse aknast, kuigi vahel on kõva kiusatus teha seda teise korruse omast) ja enam ei saa magada. Padi on kõva ja tekk on paha ja mees laiutab ja norskab.
Intellektuaalsetest vestlustest, massaazist ja teadagi veel millest ei tule niukeste biorütmide juures miskit välja....
Kass vahib mulle otsa ja näub etteheitvalt juba pool tundi. Lähen teda jälle akna kaudu õue läkitama aga õues on ropp ilm ja pooleteise minuti pärast istub ta niikuinii tagasi akna taga, sitsib tagakäppadel ja kopsib-kraabib oma mudaste käppadega klaasi.
Väljas läheb torm hullemaks. Vaja ikka mees oma voodisse saada, see parim tormikaitse:)