Ikka kurtmise lainel, kui juba siis juba, eks

Noh, eelmisest paanikalisest sissekandest on nats aega mööda läinud..
Maru hea on olla, kui paha on möödas! Aga vererõhk on ikka kõrge ja elujõust pakatavat tunnet just pole. Eriti suur madalseis on tööl. Tundub, et kõik hiilgavad ideed on mind maha jätnud, ma ei tee suurt midagi ja kui teen, tulevad vead sisse ja asjal pole sädet sees.
Ma tegelt armastan oma tööd, kui järele mõelda; olen tänulik võimaluse eest kohtuda uute inimestega, käia siinseal, kuhu muidu ei satuks, kollektiiv on suht okk ja eriti põhjust viriseda pole. Aga igapäevatöö kulutab hirmsasti, see et pidevalt nõutakse uudiseid, intervjuusid ja päevateemasid ning kui neid parasjagu pole, on halvasti. Mulle ikka meeldiks, et võiks nädal aega rahulikult mõne teema või pikema loo kallal nikerdada.
Kõige nõmedam on, kui kirjutad midagi ja sul on tegelikult sellest asjast või teemast ükskõik. TÄIESTI ükspuha.
Teist asja kirjutad südamega ja ikka tuleb välja, et nagu musta auku. Paar netikommentaari ja kõik. Järelikult on teistel ükspuha.
Aegajalt rusub mind ka ameti halb reputatsioon. Automaatselt pannakse SLOga või Kroonikaga patta ka kõik muu meedia, (no Eesti Ekspress ehk mitte) ja väidetakse- masendus, veri ja seks müüb, reporterid kõik ainult selle peal väljas ongi, kirjutab igaüks, kes tahab st "korralikke", õppinud ajakirjanikke on vähe (mina ju pole ka "õige"), kirjutatakse tellimusartikleid jne. Ma võin ju väita, et minu kohta see ei käi aga üks viga ja saad ikka nii ülemuselt kui netikommentaatoritelt piki pead.
Siis tekibki tunne- ähh, miks peaks üldse kirjutama? kellele seda vaja on? Leht on täna jutuaine ja komme tulehakatus pliidi all.
Üleeile üks tüüp ütles mulle- aitäh positiivse loo eest, see oli isegi liiga positiivne. Et nagu mida? Mina kirjutasin seda, mida mulle räägiti, tundus see hea või halb, mina emotsiooni juurde ei pannud. Ilu on vaataja silmades.

Njahh, aga ma ei oska ka midagi muud teha. Tee iga töö, mida sa teed, pühendades see Jumalale...
Lähen tööle, noortebändide konkursile. Mitte et mind vaimustaks mõte pimedal vihmasel pühapäevaõhtul kodust välja marssida, selmet maanduda raamatuga voodisse teki alla.. vähemalt näeb igast karvaseid ja sulelisi tüüpe.
Krisu ei lase mul arvutis olla, piniseb siin kõrval, et tahab oma blogisse minna. Jajah, tema nõudmisel tegin talle oma blogi, pealkiri on "Pubeka pihtimused"
(jajaa, tee mulle reklaami, kisab laps ja mu nimi on Krissu mitte Krisu)
et siis musahulluke.blogspot.com