Meie linna tuled

Tegelikult silla ja tänava pildid on vist eelmise aasta omad aga needsamad lambid on ikka üleval, lihtsalt mõnes teises tänavas. Valguskarud on meil ka, otsin homme pildi.
Imeliste piltide autoriteks on Liigus ja Luik. Ma ütleks, et kasutan siin fotosid mitte isikliku kasu saamise eesmärgil vaid linnale hea reklaami tegemiseks.
Too värviline asjandus on Heade soovide puu, sõrestikku ehivad 1000 riideribadest punutud patsi, tehtud 21 kooli ja lasteia laste poolt. Patsidesse on lausutud head soovid :)
Eelmisel aastal olid sinised ja valged tuled, oli ka väga ilus. Mulle isiklikult meeldivad suured matid valged kuulid, ükskõik kas punaste või siniste tuledaga koos.
Minul on kuulid veel kodus üles riputamata. Lapsed tuustisid eile jõulukasti kallal ja riputasid oma toad kribukrabu täis.
Tahaks ära valgustada oma kaks 80aastast majast kõrgemat pirnipuud aga sinna läheb kindlasti kilomeeter tulesid. Lepin siis tuledega aknal.
Jõulu "ohukolmnurki" aknal me mehega väldime põhimõtteliselt. Tervel linnal ühesugused, mkm, ei taha.

positiivi paluks

Käisin puuetega inimeste päeva peol.
Väääga erinevaid inimesi oli.
Üks pime vana mees ütles mulle, et keskendugem ikka heale. Et kuigi ravimite hinnad tõusevad ja toetused on väikesed, ei lähe nemad Toompeale plakatitega vehkima.
Sõda ei ole, kodu on, süüa on, häid inimesi on.
No ja siis, et majandus lainetab?
Temas oli täiuslik vana inimese rahulikkus ja rõõm...

Kas ratastoolis istuval inimesel on mugavam, kui temaga räägitakse tavaliselt, või kummargil, või hoopis kükakil? Ma ei osanud olla.

Langus jah noh. Ma ei tahaks sõber M-i nahas olla, kui ta homme oma töökohas koondamisteateid jagama hakkab. Enne jõule!
Kui inimene on harjunud lootma vaid iseendale, võib koondamisteade olla tohutu masenduse tooja. Kui usud, et mis iganes, Jumala abiga ikka saab sssepikust saia teha ja kuidagi edasi minna, siis .... aga mis mul siin viga targutada.

Lugesin, et Reginal, väikesel eesti-hiina tüdrukul Ameerikas on ajukasvajad jälle laienenud. Tema ema kirjutas, et raske mõista, kuidas nii f...ed up ajuga tüdrukutirts võib elada nii normaalset elu samas kui täiesti tervetel inimesetel on paljudel elu nii f..ed up.

Mis siis ikka. Keskendugem positiivsele.
Itikene, mis jahu sa hea inimene, meile õieti siis jagasid?
Ma täna ei julgenud veel juuretist näppida.
Ja päkud. Et ma ei unustaks. Kolm nädalat päkusid.
.....
Küll no saa, küll saa.

Pealinna ja tagasi

Oo kui hea oli korra kodust ära käia.
Kõht on head paremat täis, meel rõõmus ja inimesed tunduvad nii toredad, eriti mailillekad. Viis nime said kuju, naeratused ja näo :) Aitäh lahkele pererahvale! Ilus kodu ja mõnus olemine. Meelsasti oleks jututanud kauemgi.
Maalitud taldrikuga olen peaaegu et rahul. Tänud õpetajale!
Transpordiga läks ideaalselt, ei pidanud minutitki busse ootama ega ekslema. Ega isegi orienteeruma, kuna kohtusin Õnneküpsise poes Iti ja Johannaga (näe kui hea, et blogidesse pilte pannakse) ja sain otse sihtkohta talutatud. Tagasi sain ka kenasti, kasutades mantrana Iti väga head ütelust "Küll no saa." Saigi, ainult ühte narkomaani kohtasingi. Huh!
Laud ägas meil delikatesside all nii lõuna-eestist kui pealinnast. Osavad inimesed olid teinud leiba, kooke ... Oivaline!
Sain kodus söömaaega jätkata. Aitäh, sõbrad, kingituste eest! Seenepurk on pooltühi. Kitsejuust (oli ikka ju see valge kitsejuust?) on umbe hää. Õnneks sööme seda vaid Katiga kahekesi. Minu pirtsakas tibi, kelle suust "mulle ei maitseee" kuulen nii viis korda päevas, mugis kitsejuustu kahe suupoolega! Neverajatno!
Ja nüüd pole mul aega magadagi, sest hakkan leivaretsepte välja otsima.
Juuretis peab ikka ju külmkapis olema?
Aga kauss? Mul on valida plastmassämbri, klaas- ja plekk-kausi vahel.
Ja mis jahud... Palju linnasejahu ja palju rukki oma?
Mu elu muutus korraga nii keeruliseks.... meeldivalt keeruliseks.

Ps. Inimesed, üritust võiks korrata. Pange kalendrisse kirja: 27. juuni, Pärnu. Kaasa värvid, lakid, lahustid :)

Meie elu vol 464

Ega meite kodus endiselt igavuse üle kurta ei saa.
Eile tõi poiss koju trennist võõra jope, mille ta oli eksikombel oma kotti pistnud sest jah, see oli tõesti ühe tema jopega üksühele vastav. Mõned kiired telefonikõned treeneriga, kes siis autoga jope järele tuli. Tegin akna lahti ja ulatasin jope, tema sirutus rõõmsa näoga selle poole ja-
-kadus väikese abitu karjatuse saatel vööst saadik meie aknaalusesse lund täis aetud kraavi-
No ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda hoiatada, kraavi on akna all vaid jupike ja keegi pole sinna varem kukkunud va mina, kui ma põgeneda püüdvale koerale otsa hüppasin…
Aga vähemalt ei murdnud ta midagi ära. Treener.
***
Veel oskas poiss ujumistunnist tulles jääda bussist maha. Laekus lõpuks koju ja keeldus õhtusöögist. Väga ebatavaline! Selgus, et kuna bussipeatus on Selveri kõrval, olid nad sõbraga seal aega veetnud ja osalenud kõikides degusteerimistes kuni kõht ähvardas rebeneda. "Me vahetasime vahepeal jopesid ja mütse omavahel ja siis käisime jälle ja siis veel korra," seletas poiss. No nuta või naera…
***
Täna käisin oma pesamunaga üht jõuluetendust vaatamas ja see oli nii nüri, et isegi minu paljunäinud silmadel ja kuulnud kõrvadel hakkas valus. Läilade jõulušlaagrite saatel taidles ringi paar päkat ja kolm hunti. Kaks hundiplikat ajasid kotti jäneseks moondunud päkapiku ja karjusid ta peale – jää vait, missa kisad, kassa kaks minutit ei saa vait olla- ja kolmas, hiigelrindadega hüperaktiivne hunditüdruk päästis ta kotist välja, siis arusaamatused lahendati ja kõik hoidsid kätest kinni ja tantsisid ja…
Istusin ja piinlesin seal tund aega ning hakkasin oma pooltukkuva ajuga ise jõulunäidendit välja mõtlema. Sinnani jõudsin välja, kus päkakas viis poisi, kes ta salakavalt sussi seatud lõksuga kinni püüdis, oma riiki ja nad istusid koos ja vaatasid lcd ekraanilt piilukaamerate salvestisi….
***

"Ta oli juba aastaid igavust otsinud, kuid polnud seda kunagi leidnud. Just siis kui see oli tema käeulatuses, täitus ta elu järsku peaaegu tapva põnevusega. Mõte sellest, et keegi loobub vabatahtlikult 50 aasta pikkusest igavusest, tegi ta nõgaks. Viiekümne aastaga, mõtles Rincewind, suudaks ta tüdimusest kunstivormi teha."
Pratchett, "Ürgsorts"

Infouputus

Kui palju infoportaale, ajalehti, ajakirju, seminare, pressiteateid jne meil vaja on? Kui palju veel mahub?
Vahel on tunne, et see on üks ilma kallasteta loksuv meri, mille sisse võib jäädagi endale meelepärast kala püüdma.
Ja kui palju sellest infost on kuskilt kopi-peistitud ja taas ringlusesse paisatud?
Kasvõi see eilne fotoportaali lugu. Kõige tavalisem foto (no ok, ehk mitte kõige tavalisem moosinäod-diivanil-reas pilt) võib jõuda infomere väga imelikku lahesoppi ja katsu seda siis sealt välja õngitseda. Kõige pisemgi süütu lausejupp võib jääda valede kõrvade taha kinni ja jõuda kollastel lainetel tuhandete teiste silmade ja kõrvadeni, vahel üldse enam nii süütul kujul.

Vist sellepärast inimesed ongi hakanud kartma oma näo, hääle ja mõtete andmist ajakirjanikele (või kellele iganes). Igaüks püüab ennast kuidagi koos hoida, säilitades illusiooni, et nii säilib tal kontroll endakujulise infoosakese üle selles kollases, sinises, mustas ookeanis.

Nii ma saangi vahel nõudlikke kirju, kus palutakse ilmutada lehes ametlik vabandus või parandus, kuna isiku nimes on kogemata üks täht valesti. Täiesti tavaline on saada vihane kiri, kus kaheleheküljelisest artiklist on leitud üks vale lause.
Olen saanud sõimata selle eest, et kasutasin sõna "kodinad", mis olevat halvustav.
Olen saanud sõimata selle eest, et asutuse nimes oli väike algustäht. Seleta siis, et keeletoimetaja nõuab nii.
Olen saanud viisaka kuid ahastava kirja 14aastaselt poisilt, kelle vanuseks oli kirjutatud 13 (alginfoallika viga).
Olen saanud ümbrikutäie, PAKSU ümbrikutäie leheväljalõigetega, kus tähelepanelik lugeja joonis alla kõik sõnad, mis tema meelest olid vale õigekirjaga.
Olen saanud pika ja kirgliku kirja ilmunud foto kohta, kus rahvatantsurühma tüdrukutel olid peas rätid, mis olla ennekuulmatult jube, hoopis mingeid mütse olevat sel ajal lapsed kandnud.
Ja siiamaani hoian sahtlis kirja, kus esitatakse küsimus, kas mul on ajude asemel kartulipuder.
Otse loomulikult olen päris vastikuid vigu ka teinud. Kes ei oleks? Nuhtlen ennast nende eest pikalt ja põhjalikult.

Mina ei tõstaks mässu, kui mu nimes on üks täht valesti kirjutatud. See on üks piisk, ei, üks sajandik piiska meres. Vead on paratamatud.
Ma isiklikult olen ammu loobunud mõttest, et infostiihiat on võimalik kontrollida ja taltsutada. Teatud määral jah. Aga täielikult - meie ühiskonnas enam mitte.
Ilmselt ei tule tagasi see aeg, kus telekas oli kolm programmi ja postkastis kaks ajalehte ning kollase info tähtsaim levikanal oli OBS - odna baaba skazaala.

Minul isiklikult on kahju sellest, et väga raske on info-ookeanist leida kellegi ehedat mõtet, tõelist elutarkust. Midagi, mis võiks kellegi elu muuta, üles tõsta, anda uue vaatenurga. Sellist asja, mida kirjavead ja väikesed tekstikõverused ei riku. PÄRIS asja.
Ja sellepärast minagi selles supis viis päeva nädalas loksun, et rõõm ise taolist ehedat asja mõnikord leida ja teistega jagada on nii suur, NII suur, et annab jõudu jälle mitmeks pikaks nädalaks.

Tõeliste asjade leidmist teilegi!

Et siis head kadripäeva!

Katike leppis eile lasteaiakaaslastega kokku, et minnakse katri jooksma. Mina laitsin mõtte maha, et tuul ja vihm viivad kadrid kraavi. Ja loomulikult ei teadnud ükski selle entusiastliku kamba vanematest, et selline aktsioon planeeritud. Kati jõuras nutta aga ükski teine pisike kadri ka välja ei ilmunud ja nii see jäi. Üks kamp suuri kadrisid käis meil ainult. Mängisin Katiga Lingot (selline suure rohelise karbiga Bingo veneaegne versioon, mäletab keegi?) ja leppisime viimaks ära.
See on nii nagu kevadel oli, et üks jõmpsik kutsus terve rühma enda juurde uue batuudi püstitamise peole ja tema vanemad ei teadnud loomulikult asjast midagi. Eh neid tänapäeva lapsi, titest peale juba niuksed isiksused ja tegijad et anna olla....

Lumi ja rahe ja lörts sajavad kordamööda. Kui minu pidev tööle hilinemine välja arvata (ma oma lühikeste jalgadega ei jõua nii käbelt sumbata), siis mulle ikka veel meeldib.

kõik, mis talveks vaja

mina olen rahul

Üks kahest põhjusest, miks endale autot ihaldada, on mul see et viletsa ilmaga oleks hea punktist a minna punkti b
noh, tuleb välja, et päris ekstreemsete ilmadega pole sellestki mugavusest kasu. Kaabi autot hangest välja, soojenda ja sulata ja siis palveta terve see aeg, kui sõidad, et kullakene nelja ratast pidi ikka teel püsiks ja otse sõidaks.
Nii et mina vaatan soojast toast aknast õue ja olen väga rahul. Eile jõudsime lauluvõistluselt enne suuremat tormi koju, kütsime ahje-pliite, liha ja kook ahju ja väga mõnus unine pühapäev oli.
Kass oli segaduses, lunis aina välisukse juures õue, jooksis pool ringi ümber maja ja juba akent kraapima meeleheitlikul ilmel, et mis te looma nüüd siin piinate.
Kahetsen ainult, et ma ei viitsinud õhtul väikese tuisuga jalutama minna.
Öösel kell 4 ärkasin lumesaha põrina peale tänaval.
öösel kell 7 ärkasin telefonipiiksumise peale ja avastasime, et elektrit polegi. Oi elevust! Lapsed kohe leiutama, et kuidas kohvivett soojaks saab ja mis nüüd külmkapist saab. Lesisin soojas pimeduses ja tundsin asjast mahedat rõõmu. Kui voolukatkestus oleks terve päeva, poleks töölegi minna mõtet... Kahjuks või õnneks tuli vool juba 10 minuti pärast tagasi.

Soojad jalanõud ja joped on meil kõigil olemas. Nüüd aga avastasin, et vett ja lundpidavaid kindaid ja pükse küll lastel enam pole. Mitu aastat ju ilma läbi saadud. Ei suutnud leida ka kelke, kuigi justkui oleksin eelmisel talvel st "talvel" ühe salvoka Katile ostnud, nendeks kaheks päevaks, kui seda tarvis oli...
Silme ette tulid nostalgilised eesti dokkarid aastast 80, kus lapsed ehitasid lumelinna, suusatasid ja kelgutasid ja müttasid lumes, poolkasukad ja villased karupüksid jalas. Pidasid need karupüksid lund ka siis või? Ja kindad? Ei siis ju keegi Lenne kombekatest midagi teadnud.

Siin on lund ehk 20 cm. Mina jõudsin tööle kenasti, bussid on graafikus ja jalutada annab ka. Nii et - nautigem, kuni on.
Lapsekärulükkajatele soovin küll südamest jõudu.

Laupäev, ikka veel lumetu

Mõni päev kirun oma ametit maa põhja, teine päev jälle kiidan Issandat, kui lahe töö mul on...
Käisin Pärnu noorte lauljate konkursi Sügisulg finaalkontserdil. Kuigi nägin vaid viimast kolmandikku, meeldis mulle väga. Nii andekad noored! Võitis üks pealtnäha tavalise olekuga tüdruk, kes laulis nii, et külmavärinad tulid peale.
Grand Prii sai Martti Laas, parimas pubekaeas kõhn vinniline noormees, kelle hääl minu meelest isegi ei olnud midagi erilist aga laulis tohutu sisemise jõuga.
Üllatuskülaliseks oli Rannap. No kindlasti on kõik näinud teda telekas hüsteeriliselt klaverit tagumas. Aga reaalis oli see tohutult äge. Ta mitte ainult ei peksnud põlglikul ilmel klaverit vaid liibus klahvide nagu naise külge, ühtaegu lendas klahvide kohal ja samas toksis ilmel, nagu kohtaks sellist pilli esimest korda ja ei teaks ise ka, mis helisid see endas peidab. Istusin esireas ja põrand mu jalge all kumises. Oli tunne, nagu kunagi lapsena kui ema mängis kannelt ja mina istusin selle all, et üleni selle kumina sees olla. Mulle ei meeldi eriti klaverimuusika aga see oli superelamus.
Saalitäis noori aplodeeris püsti seistes.
Züriis oli teiste seas Margus Vaher, ilmatu lahke, naeratav ja soe isik, kes teatas, et tema läheks vähemalt kolme siin kuuldud noore laulja kontserdile. Teine züriiliige Novella Hanson oli kuiv ja vähimagi naeratusevarjuta aga kiitis samuti noori väga. Homme on noorema vanuserühma kontsert ja me kõik läheme Mikule toeks. Seal õnneks võitjat ei valita, pabistamine jääb ära.

Lapsed vaatavad juba viis minutit mingit vana vene multikat, kus pole teksti, ainult väike hiireke jookseb ringi, algul talvel metsas, siis toas. Nii nunnu, niuksuvad tüdrukud. Värvilised pildid ei vilgu, keegi ei karju, lömasta ega purusta blasterikiirega ega viruta ekraanipartnerile millegagi pähe. Super.

Ahjaa, mida ma tegelikult tahtsin öelda, et
Pärnu on nagu mingi soojamereäärne maa, ülejäänud eesti roogib lund kut pöörased, meil rohi rohetab!!
Siin elatud 12 aasta jooksul on vast kahel aastal olnud midagi, mida me Tartus vanasti lumeks ja talveks nimetasime.
Te hoidke Talinas järgmise laupäevani lund kinni, siis ma tulen ja vaatan, kas on ikka päris!

Ma`i saa akkama

Hämmastav, kui kerge on tasakaal kaduma.
Täna piisast selleks lihtsalt poolest tunnist nürist ootamisest ja kolleegi pillatud lausest.
Mu töö oli ammu tehtud aga minust mitteolenevatel põhjustel ei saanud ma veel koju minna. Tahtsin helistada lastele, et nad Katsile lasteaeda järele läheksid aga neil uduheeringatel olid telefonid väljas.
Istusin. Ootasin. Kell oli juba pool kuus. Sai pool kuus läbi. Ütlesin kolleegile, kelle järel ma põhimõtteliselt ootasin, et mul lasteaeda oleks juba vaja minna. Tema vastas seepeale ... ah, vahet pole, mida ta ütles. Seepeale sõitis mul katus ja tuiskasin uksest välja.
Bussipeatuses olid loomulikult kõik bussid ära läinud, külmetasin seal ja valasin kibedast enesehaletsusest pisaraid.
Jah, Katil polnud midagi lasteaias viga, kui peale kuut sinna jõudsin, istus koos teise viimase lapsega rõõmsalt puu otsas.
Jah, ma oleksin võinud hädapärast juba varem ära minna aga ma tahtsin, et kõik saaks ikka õigesti ja hästi valmis.
Ei, need töötajad, kel oma lapsed juba suureks kasvatatud, ei pea minuga arvestama.
Ei, keegi ei pea jagama minu põhimõtet, et pere on tööst tähtsam.

Jah, mul pole kedagi süüdistada, kui ma ise töö ja muu elu ühitamisega hakkama ei saa. Triikimata pesu kuhi nädal otsa nurgas, kiirnuudleid ja võileibu mugiv perekond ja ema, kes ei jaksa õhtuti koera jalutada ega lastega suhelda. Seejuures ei saa minu töökoormust paljude kolleegide omaga üldse võrrelda, vahel tundub, et ma justkui ei teegi eriti midagi ja tegijamad tegijad jäid tänagi veel minust arvutiekraane põrnitsema.

Kuidas teie saate tööl käidud ja ühtlasi kõike muud tehtud? KUIDAS te tont võtaks, saate?

Hiljem...
Ma ikka oskan end leili ajada.
Kui rahulikult mõelda, saavad priority-d taas selgemaks.
Kati ütles koduteel mossitavale minule- nonoo, naised küll ei nuta!

näpuloopimisest

mu armsad kõigeteadjad lugejad, kes oskab öelda, kas kristlased viskavad kontserdil näppu :) ?
siin on üks parimaid kristlikke rokklugusid, mida ma tean, vaatan, et viskavad ÜHTE näppu ja kogu kätt aga traditsioonilist nn sarvikut vist ei ole viisakas teha? A ma ei oskagi teisiti :(

http://www.youtube.com/watch?v=EIngd6uvstw

natuke nädala vahetamist

Kas ainult mulle tundub, et nädalavahetus kestab vaid mõne tunni?

Reede õhtu on nii-nii magus. Juba kontori kiire tühjenemine on mõnus. Ma vahel ei raatsi kohe kojugi minna, kui kell on veel vähe. Hoian ainult endale ühe pooltunnikese.
Laupäevast koristan nii kella 12-13ni vähemalt. Siis poe- ja turutiir, pesumasin, ahjukütmine, söögid-värgid... laupäev on tööpäev.
Pühapäeval on rohkem aega. Vahel lähen kogudusse, vahel ei lähe, vahel kooserdan lastega linna peal.
Tänasel pühapäevasel hommikul paistis nii hele ja rõõmus päike. Sadas vihma ja taevasse ilmus hiiglaslik ere vikerkaar ja tema kohal veel üks. Siis sadas jälle vihma.
Käisin vaktsineerimas ja kiibitamas koera- tont, hoolimata mingist soodukast ikka 700 krooni:(
ja loodushariduse MTÜ asutamiskoosolekul. See oli jube igav. Ma ei või taluda mingeid põhikirja peensuste pikki arutelusid. Oli mitmeid huvitavaid inimesi. Loodusmaja õpse. Õpilasi. Pensionäre. Võitlev looduskaitsja. Poliitik. Poliitiku pikki ripsmeid plõksutav abikaasa. Meremees-ornitoloog. Muusikaterapeut. Härra teen-kõike- ja tean-kõike. Proua otsustame-siis-juba-ära. Janiied.

Kord käisin Pärnu Roheliste Partei (või oli see erakond) asutamiskoosolekul. Ka see hiilgas absoluutselt kireva inimgalerii poolest. Härra mina-tahan-volikokku. Proua hoidkem-meie-parke. Härra teeme-üle jõe-uue-silla. Härra kuhu-me-valimisreklaamid-riputame. Ma ei ühinenud. Terve kodutee vangutasin pead ja muigasin omaette..

Naljakas. Me kõik tahaks vast maailma natuke paremaks muuta. Paraku igaüks isemoodi.



Unenäod kiusavad. Kaks ööd järjest olen kolistanud keldrites. Jubedates vesistes keldrites, kust ei saa hästi välja ja uksed on kõdunud. Kui keldrist pääsesin, patsutasin koeri. Jalutasin Tartus. Vanemuise mäest üles ja Kaubahalli ees.


Tänase ilusa ilmaga nägin paarikesi palju käsikäes lonkimas ja niisama nunnutamas. Meenutasin möödund aegu ja üritasin meest jalutama agiteerida aga tal pea valutas.
Ma`i mäletagi enam seda aega, kui kaks inimest terve maailma teineteisega ära täitsid. Kui sai tundide viisi jalutatud, nii et päkad tuld lõid. Kui õhtu oli nii pikk, et ei lõppenudki enne hommikut ära.

Lähen Pratchettiga voodisse. Mul on terve nimekiri, mida ma meie külaraamatukogust juba kolm kuud küsin ja ei saa mitte. A eile oli neli uut Pratchetti toodud. Pooled Kettamaailma lood mulle üldse ei meeldi, osad on päris head ja paar tükki on VÄGA head.
Kuigi Pratchettiga ei saa jalutada, kõlbab ta voodisse hästi. Eile lõbustas ta mind kella kaheni öösel.
Vabandab mu hüplik tekst. Ma täiskuust pisut sooda.
Palun sel ööl mitte keldreid enam.

Lapse silmadega

Kõige mõnusam aeg minu jaoks koos lastega on nendega koos kuskile minna või olla ja midagi arutada.
Näiteks lasteaiast tuleku aeg. Mul Kats ei viitsi tavaliselt käest kinni hoida, keksib mööda loike, korjab kive ja sodi. Me tervitame kõiki tuttavaid koeri aedades ja kurvastame ühe uue ilusa pikakarvalise hundikoera üle, kes paarimeetrise keti otsas käheda häälega lootusetult haugub. Vahel istuvad katustel varesed ja kajakad, kes üle tee vastastikku häbematusi karjuvad. Vahel on kaugemal suurte kaskede otsas varblaste, kuldnokkade või siidisabade koosolekud ja me mõistatame, kas neil on päevakorras rännusihtide paikapanemine või selle päeva lõunastamiskoha otsimine.
Hommikul on ilus minna, kui päike meie selja taga tõuseb (sügisel ja talvel). Iga paari laternaposti järel vaatame selja taha ja taevas on juba uus pilt. Eile oli taevas pilves aga just meie kohal oli pilvevaba helesinine koht. Panime tähele, et teeäärsed kolm pihlakat olid marjukestest juba lagedad. Õhtul tulime tihenevas vihmas ja pimeduses.
Tänane hommik oli taas päikeseline. Kuna magasin sisse, pistsin lapse rattatooli. Lasteaiast taas kodu poole sõites nägin, et taevas oli pilvedest ja päikesest toredasti kulla-sinisetriibuline.
Vaata Kati kui ilus triibuline taevas, hüüdsin selja taha ja – avastasin, et rattatool tühi, laps ju lasteaias :D
Nii suur au on maailma koos väikese inimesega vaadata, tema silmade läbi.

meie poiste maailm:)

Pirate-s Tresaure
Räägi Port-Sarimi baaris Redbeard frankiga. Ta räägib sulle, et teab kus asub peidetud varandus, kuid on nõus seda ütlema ainult Karamja Rum'i eest. Selle jaoks sõida Karamjale ja osta alkoholi poest see Karamja Rum. Sadama ligidal on banaani kasvandus, räägi selle omaniku Luthasega. Ja ta räägib sulle, et teab ohvitsere ja , et tema kaupa ei otsita läbi, korja banaane ja pane need koos rummiga kasti, kuni kast saab täis, siis annab Luthas sulle palga ja sina mine Port Sarimi toidupoodi. Vaata, et sul oleks kaasas ja seljas valge kittel (white apron), küsi tööd, sulle antakse ja mine tagaruumi, otsi banaanikastid läbi, kuni saad rummi kätte mine koos rummiga Redbeard Franki juurde ja anna see talle. Ta räägib sulle kuhu on peidetud aardekaart ja annab laeka võtme, sa pead minema Blue Moon Inn'i (Baar keset Varrock'it) ülakorrusele ja seal kasutama võtit ühel kirstul, sa leiad kaardi. Mine Faladori, ühte väiksesse majja ja võta sealt labidas, mine pargis Saradomini kuju ette ja seal kus peenrad moodustavad risti, pead kaevama. Sulle tuleb kallale lvl 4 aednik. Tapa ta ära ja ongi quest tehtud.

Pärnu kiituseks

Ma olen ülekohtuselt tihti, valimata kohta, isikut ja aega nimetanud Pärnut uimaseks, ebasõbralikuks ja endassesulgunud linnaks. Orienteeritud ainult suvisele üürikesele rannahooajale ja turistidele, omal moel edev ja põhjusetult ennasttäis. Ei jõua siia põnevamad kontserdid ega PÖFFi filmid.
Tegelikult pole see nii.
Eile mõtlesin, et hoolimata saamatust ja ebapopulaarsest linnavalitsusest, lagunevatest tänavatest, peksupealinna mainest ja aina kerkivatest mõttetutest kaubamajadest on Pärnu sees veel üks Pärnu, värviline, armas ja soe nagu lapitekk.
Selle moodustavad inimesed, kes armastavalt siiralt oma linna ja tööd ning oskavad unistada.
Näiteks kunstikooli direktor, kes korraldab oma koolis linnarahvale avatud päevi ja õpikodasid, on suutnud käivitada kunstikursused lastele, täiskasvanutele ja isegi turistidele ning viinud oma õpilased õppereisile Veneetsiasse. Lihtsalt, et nad saaksid päris kunsti sees olla ja tajuda lõunamaist, kunstnikele nii erilist valgust.
Punase Torni peremees ja perenaine on teinud Pärnu vanimast ja üsna unustusse vajunud ehitisest suurepärase käsitöökoja, mis koondab igat masti kunsti- ja käsitööhuvilisi.
Tekstiilikoja perenaine on samamoodi tekitanud kangakudujate, viltijate ja tikkijate partei, kes saadud käsitööpisikust ilmselt enam iial lahti ei saa.
Loodusmaja direktor on aastakümnete pikkuse hala uue maja järele muutnud imeilusaks ökomaja projektiks ning ma väga pean pöialt, et see unistus paari aasta jooksul ka teostub.
Raeküla vanakooli keskuse perenaised, kes on ühele auväärsele majalobudikule taas elu sisse puhunud nii, et see töötab korraliku külakeskusena koos kõigi oma huviringide ja tantsupidudega.
Väikesed kogudused, kes korraldavad (küll harva aga siiski) perepäevi ja ülelinnalisi noorteüritusi (neid ei korralda siin linnas küll tõesti keegi teine).
Pillimehed ja tantsuõpetaja, kes ilma rahata käivad kaks korda kuus mängimas teises linna “kultuurimajas”, et soovijad saaksid õppida vanu rahvalikke tantse.
Lisaks veel palju toredaid ja hingega oma töö juures olevad õpetajaid, treenereid, ringijuhte, kohvikupidajaid jne. Ilmselt ka ärimehi ja ametnikke aga nende tegemistega pole ma väga kursis.

Mu päev muutub kohe rõõmsaks, kui mõne sellise entusiastiga kokku satun. Mis siis, et võibolla osad nende unistused on määratud unistusteks jäämagi ja võibolla mõned tunduvad kõrvalvaatajatele isegi naeruväärsed ja ebaolulised. Nad teevad kogu hingega seda, millesse usuvad, see on põhiline.

Pärnakas ei saa väga kergesti võõrastega sõbraks, selles suhtes on see tõesti kinnine linn. Samas kui võtta vaevaks kellegi ideid ja püüdlusi toetada või vähemalt tunnustada, oled sa juba osaliselt omaks võetud.
Millegipärast on enamus nendest tegijatest naised.
Millegipärast on enamus neist, kelle mõtted minu omadega kokku kõlavad, mujalt Pärnusse kolinud inimesed.
Millegipärast kõik ideed siin ei juurdu, näiteks ei saanud jalgu alla kirjandus- ega filmiklubi. Võibolla pole siin piisavalt intelligentset publikut, võibolla ei suutnud tegijad piisavalt meeskonda koguda. Aga ehk kunagi?
Mina ei kaota lootust.

väikesed rõõmud

Köhin ja tunnen end suht haigelt. Ma ei tea, kust otsast peaks hakkama oma tervist turgutama, igal aastal hakkab üks põdemiste jama sügisel peale. Isegi lapsed põevad viimasel ajal vähem kui mina. Vanadus? Ma pole sageli mitte otseselt haige vaid lihtsalt mitteterve, pole energiat, siit-sealt valutab jne. Joogat? Toortoitu? Õiget hingamist? Paastu?
Nädalavahetus oli muidu positiivne. Laupäeval lõime lastega elamise läikima, sest ootasin üht kauaoodatud külalist (mitte et ma muidu ei koristaks). Juhtus aga nii, et külalisega kohtusime hoopis väljaspool kodu ja see oli tore.
Mulle tundub, et kui inimesega on mitu aastat virtuaalmaailmas suheldud ja sõber oldud, siis lihtsalt ei saagi teisiti olla, et päriselt ka jätkub juttu lõputult ja on lahe olla.
Viisin lapsed keeglisse sünnipäevale, jäime maha kõikvõimalikest bussidest ja nägime pealt, kuidas bussipeatuses sõitis vanaldane härra jalgrattal otsa eakale naisele. Kokkupõrke hetke ma ei näinud, vaid seda, kuidas kena puhas vanainimene nagu aegluubis sõiduteele mütsatas. Ma ei tea, kes rohkem süüdi oli, kas rattur, kes ei saanud hoogu bussipeatuses maha (jalgrattatee läheb just peatuse eest läbi) või mammi, kes pahaaimamatult jalgrattateele astus. Õnneks ta eriti viga ei saanud, kutsuti arst ja kõik teised mammid lendasid ratturile tulivihase parvena peale.

Õhtul kodus koristasime laste mängukorrust ja mängisime sellist mängu, et tuli teha mõnda multika- või filmitegelast. Mina tegin CSI-d, Krissu muumimammat, Miku mingit kangelast ja Kati ämblikmeest. Nii naljakas!! Siis arendasime edasi, et pidi mängima reaalseid asju. Krissu etendas siis diivanil vedelevat ja telekapulti otsivat isa, kes vasakule ja paremale arvutikeeldusid pildus, Miku etendas sama valusa realismiga närvilikku ema, kes aina tänitab ja painab, kas koolitööd on tehtud, riided ära pandud, võtmed kaasas jne. Ja ei mingi muumimamma, kes on alati olnud minu suur eeskuju:(
Ai.
Lõpuks tegid Miku ja Kati dzuudot, mis lõppes suure tüli ja suure leppimisega... Kati ehitas toanurka ikka sellestsamast boileri pappkarbist talu koos loomaaia ning magamispesaga, kuhu ta ka magama läks. Küsisin, kas kõva ei ole ja kas ta ei taha oma voodisse kolida. "Ma veel mõtlen," kostis unine hääleke. Poole öö pealt kolis ikka voodisse...
Pühapäeval anti üle kingitused isale, seekord oli selleks massaažikaart, igaüks lubas kirjalikult issile 5-20 minutit õlgasid ja selga triikida. Traditsiooniline küpsisetort oli ka.
Marte käis kaks raksu. Krissu käis koos naabritüdrukuga ja neil läks suht hästi, said pähkleid, õunu ja vahvleid. Mõned ei lasknud sisse aga enamasti lasti. Ühes kohas oli pisike laps olnud täiesti pöördes ja põrganud üles alla vaimustunult kisades MALDID!! MALDID TULID!!
Meie lapsed vanasti ootasid ka hullupööra marte, nüüd on vaid Kati põnevil. Kui me kortermajas elasime, oli rekordiks 8 voori marte (või olid need kadrid) ühe õhtuga. Kõik maja komminäljas lapsed teadsid, et meil on ja meilt saab:))
Mis siis, et programm on tänapäeva martidel-kadridel niruks jäänud, minu meelest on see vahva traditsioon ja väärt jätkamist.
Ahjaa, üks rõõmu veel. Mihkel esines ülelinnalisel laste lauluvõistlusel ja sai päris tihedas konkurentsis finaali! Ta sai eelmisel aastal ka finaali aga siis jäi tal otsustaval päeval just kurk haigeks ja ei laulnud väga hästi. Seekord oli ta suutnud endale lopsaka nohu hankida aga laulis ok. Loodame siis finaalis paari nädala pärast parimat. Kahjuks Laulukarussell on vist üle aasta ja selle aasta finaalivõitjad telesse ei pääse aga noh.... tore ikka, nad saavad seal kinke ja puha.

Kassisõpradele

Ma polegi siin eriti oma kassi presenteerinud.
Vedru on meil umbes 6aastane. Ta toodi meile tuttavate poolt ühel suvel, kui mina olin lastega Tartus. Pisike kõhn kirpe täis kassipoeg, kes luuras meid põlevi silmil tugitooli alt.
Mina kartsin, et kass ja titt teevad üksteisele haiget. Aga ei teinud. Kati oli vast pooleaastane, ukerdas kevadel õues peenarde vahel. Kassipoeg tuli ja põrkas sealsamas ringi, (sellepärast ta Vedru mimeks saigi) sedasi naljakalt külg ees ja saba püsti ja hüppas titele pähe. See naeris mis hirmus:)
Ma pole lubanud kunagi lastel kassi süles tirida ja nukuriideid selga toppida. Kassil olgu kassi mängud ja lastel enda omad. Niisama nööri otsas paberitutti püüda oli ka mõlemal poolel lõbus. Võibolla sellepärast polegi Vedru kunagi lapsi tõsiselt kriimustanud, talus isegi seda, kui Kati väiksemana tal tugitoolis peaaegu otsas istus.
Üksvahe läks Vedru väga meheks kätte ära. Käis pidevalt pulmades ja tuli, verine ja porine, jubedalt kuse järgi haisedes. Lõpuks sai meil sellest isu täis ja Vedrul võeti munad maha. Sellest ajast peale on meil kass-diivanipadi, kes viibib jahedamal ajal õues ehk viie minuti kaupa. Tema lemmikkoht on külmkapi otsas, kust ideaalne kapiukse avamismomenti tabada. Ükskõik kui palju me teda söödame, ikka on ta külmkapi ukse kiuksu peale platsis, kõigest väest näugudes. Me kõik juba teame seda ja ütleme talle- jajaa, me ei usu su juttu, et sa pole IIAL süüa saanud.
Pidevast mugimisest hoolimata püüab Vedru hiiri ja linde. Loomulikult ilmub ta siis meile akna taha, näub täis suuga kuidagi, tahab saaki meile näidata ja kiit-kiit saada. Olen teda unise peaga koos hiirega tuppa ka lasknud ja oh kui virgutav oli mehe, kassi ja põrandaharja abil kell pool 1 öösel mööda kööki suhteliselt elusat hiirt taga ajada...
Koeraga suhtlevad nad nagu kass ja koer. Tõsiselt haigelt ei tee aga tüütavad teineteist hoolega. Koer võtab tal oma suurte ilaste lõugadega tasakesi keskelt või peast kinni ja kass kitkub küüntega Lotsi rippuvaid mokki, kulme ja nina, brrr...
Aga tore, et meil on nii kass kui koer. See on vist nii, et kui lapsepõlvekodus on loomad olnud, siis tahaks, et enda kodus oleks ka. Ja minu arvates on hea, kui kodus on lapsi ja loomi. Viimasel ajal mõtlen, äkki võiks isegi kaks kassi olla..

Isetuse kool

Miski ei juuri inimesest isekust põhjalikumalt välja, kui emaks/isaks saamine.
Mina olen oma vanemate ainuke laps, alati harjunud saama, mida tahan - jagamatut aega ja tähelepanu, rahalist ja moraalset tuge.
Siis leiad end ühtäkki tunnistamas pisikest inimest, kes hoopiski ei lalise päevad läbi rõõmsalt nagu imeline imik Pampersi reklaamis. Ja see väike isik teeb sinu maailma enda ümber täiesti uueks.


Kell 21-22 on mul plahvatamispunkt olenevalt olukorrast üsna lähedal. Kui kõik kulgeb enam-vähem plaani järgi, siis loeme kenasti unejuttu.
Paraku tihti peab kümme korda meelde tuletama, et läheks nüüd hambapessu ja paneks ööasjad selga, selgub, et mingid ilmatu olulised kooliülesanded on homseks tegemata, selgub, et mõni riideasi on jäänud pesemata, see isik, kelle kord on nõusid pesta, venitab tööga nagu jaksab ja kui ma üritan selle hullumaja keskel Katile raamatut ette lugeda, siis iga kahe minuti tagant tulevad suuremad rääkima äkki meelde tulnud jube tähtsaid asju. Nagu et homseks on kooli vaja 10 kastanimuna ja pundar traati ja sõbra sünnipäevaks kingitust. Või et nende klassi kolm poissi jäid suitsetamisega vahele.

Ei, ma ei ole üksikema. Teinepool juba magab sel ajal või vaatab telekat.

Kati, juba oma voodis: Emme, sa oled maailma kõige parem emme. Ma ei taha kunagi sinust lahkuda. Kui sa ära sured, siis ma toon su haua peale lilli ja pilte, nagu tolles reklaamis.

Mina: Ükskord lähed sa mehele ja kolid ikka ära.

Kati: aga ma käin sul siis külas.

Mina: jah, sa võid oma lapsi meile issiga hoida tuua. Ma loodan, et sinu lapsed ei ole lärmakad ja jonnakad.

Kati: Lapsed... aga mul on kaks mängukoera!

Mina, väsinult, köhides: aga mul köha.

Kati: Sul on ju kolm last ka! Sa saad meile süüa teha ja hoooolitseda.

Mina: saan, lapsuke saan. Jää nüüd magama.

Need õrnad-armsad-raudsed neiud

Küsides oma sõpradelt-tuttavatelt, kas armsamad on poisid või tüdrukud, vaadati mind nagu lollakat. Et kuidas ma üldse saan nii küsida, mõlemad ikka.
Väliselt armsamad on muidugi tüdrukud. Kõik need kleidikesed, pikad juuksed ja naerulohud. Pisikeste tüdrukute askeldamist on nii tore vaadata.

Mind häirib ainult natuke see, et alates teatud east, mis saabub aina varem ja varem, muutub armas, ilus ja seksikas olemine tüdrukutele nii tähtsaks, et sellega pingutatakse hirmsasti üle. Poisid on sellest painest üldjuhul priid, neil suht suva, mida selga panna ja kas nende säärejooks on sirge.

Minu jaoks seisneb tüdrukute armsus nende rikkumata õrnuses. Väike vetruv juukselokk roosal põsel, päevitunud peenikesed käed ja jalad, ilma tušitagi mustad ripsmed ja kulmukaar. Aga meil hakkab ju nii vara pihta see mingitele kindlatele ilumalllidele allumine. Tüdrukutel on justkui kohustus ahvatlev välja näha ja oma loomulikku ilu teatud suunas arendada. Paljud väikesed tüdrukud püüavad keegid olla juba 6-7 aastaselt. Krissu 11aastaste klassis on juba selliseid tädisid et hoia ja keela.
Nii vara saavad tüdrukud selgeks, et neid hinnatakse kogu aeg ja igal pool. Kasvõi peol: kui poiss peol ei tantsi, siis ta ei oska, julge või taha. Kui tüdruk jääb seina äärde, on ta … kõlbmatu! Tee siis selgeks, et arenda isiksust või panusta sisemisele ilule.

Imetlen siiralt mitte just iluga õnnistatud naisi, kes sellest vähimalgi määral hoolimata julgevad olla nemad ise. Näiteks Marju Lauristin. Samas on kindlasti raske üritada oma üliseksika välimuse kiuste keegi tõsiseltvõetav olla – kasvõi Liis Lass, kes kindlasti pole mitte rumal. Kuigi- kui ta pole rumal, miks ta siis tibipakendis ringi käib?
Huvitav, et kuigi naiste puhul hinnatakse just õrnust, pehmust ja paindlikkust, on naised mitmes mõttes tugevam sugupool. Alates sellest, et munaraku viljastumisel hakkab primaarsena arenema naisliin XX, mehe XY tarvis peavad toimuma teatud ümberlülitused – nii ma geneetikast mäletan.
Koolis on poisid tavaliselt need lontumad. Krissu ütleb, et neil tüdrukud korraldavad, organiseerivad ja määravad, poisid otsustavad ainult seda, kas osalevad või ei.
Tüdrukud käivad rohkem laulmas ja tantsimas, kunsti- ja huvikoolides, osalevad igasugustes projektides, käivad üritustel jne jne. Naised jõuavad kõike: töö, kodu lapsed, hobid, enesetäiendus ja sõbrannad ka veel enamasti. Meestel- töö, töö, töö, kodu.
Eks ole mõlemal sugupoolel omad tugevused ja nõrkused. Nii hea, et Jumal on meid erinevateks loonud. Muidugi on nii poisid kui tüdrukud armsad. Saaks vaid tüdrukutele selgeks teha, et nad on ilusad ka kilo kosmeetika ja tikk-kontsadeta. Ning et suured rinnad ja peenike piht ei pruugi olla ainuke õnne valem. Kuigi noh, mina oleks küll 10 lisakilota vist tsipa õnnelikum :D

Ps. Ma ei mäleta, kust ma selle kaunitari pildi leidsin. Sorry, if anyone cares of publishing this picture.

:::

Mu napakas koer ajas taga mu napakat kassi, see hüppas ühte kohta kraanikausi serval ja ajas mu mobiili nõudepesuvette:(
Avastasin selle vett täis kausist kurvalt ulpimas helendamas umbes paari minuti möödudes. Õnneks on tal veel elu sees aga ta ei helise vaid piniseb väga igerikult:(
Ja ma blogin eimillestki sest ma mõtlen, kas ja mil viisil on tüdrukud ka armsad aga ei saa veel mõtteid valmis mõeldud.

kes teab?

Vaatasin eile telekat.
Kes teab:
mis muusikapala on Honda CRV telereklaami taustaks? see kus mardikad ronivad.
Eelmise aasta Talendijahis uisutas too 5aastane tüdruk selle loo järgi.
ja
miks keegi Peeter Võsale ei ütle, et vaimuhaigeid inimesi ei ole vaja filmida? Neid ka mitte, kes ise ei saa aru, et nad vaimuhaiged on? See on juba nagu omamaine Joodikupoks või mis ta ongi kuskilt taevakanalilt.

meem

pärineb siit http://tiiauspaikka.blogspot.com/2008/11/mitte-iialgi-meem.html

1. KIRJUTA 4 TEGUSÕNA MIDA SA MITTE IIALGI EI TEEKS.
Loodetavasti ei tapaks. Vähemalt mitte rahuajal.
Ei sebiks endale teise naise meest ega võõrast vara
Ei sukeldu. Kardan vett.
Ei uisuta. Viimane kukkumine oli liiga valus.

2. KUS SA MITTE IIALGI EI TAHAKS ELADA?
Ekstreemsete temperatuuridega ja ebastabiilse poliitilise olukorraga riikides. Peab olema parajalt soe ja turvaline. kuskil kõdurajoonis või Lasnamäel ka ei tahaks elada, armastan ilusaid vaateid või vähemalt väldin koledust, kui võimalik.

3. MIDA SA MITTE IIALGI EI SÖÖKS?
Elusat kala. Putukaid ja vaklasid väldiks aga ei välista.

4. KELLENA SA IIALGI EI TÖÖTAKS?
Politseiniku ja sõjaväelasena, ma ei armasta vaidlemata käske täita. Arsti, juristi ega õpetajana- kardan vastutust ega talu stressi. Igasuguste masinate operaatorina, lenduri ja autojuhina- olen tehnikaga koba. Liinitöölisena- olen aeglane.

5. MILLIST RIIDEESET SA IIALGI EI KANNAKS?
Stringe

6. KELLEGA SA MITTE MINGIL JUHUL EI TAHAKS TUTTAVAKS SAADA?
Suure osaga Delfi kommentaatoritest


7.KUS SA MITTE IIALGI EI SEKSIKS?
Haiglas, kirikus ja surnukuuris:D

8. MILLIST SITUATSIOONI SA EI TAHAKS ENAM MITTE IIALGI ÜLE ELADA?
Avastada, et su väike laps on ennast kogemata korterisse luku taha pannud ja sul pole võtmeid
avastada, et su laps on dressipükstes peol, kus kõik teised on pidulike ülikondadega
avastada oma laps jalgu kõlgutamas väga kõrges, ilma toestuseta kohas
leida oma lähedase deliiriumis või selle lähedases seisundis
näha oma lähedasi aeglaselt suremas
oodata jah-või ei kõnet arstilt
jne jne

tahaks siia otsa teha hoopis ALATI, TINGIMATA, IGA KELL meemi.

Poisid on nii armsad

Kerttu Soans kirjutab oma raamatus “Kui ma armastasin tislerit”, et kui tal jääb keegi kohtumisele tulemata või tekib lihtsalt mingi ajaline auk kusagile, siis on ta nii õnnelik. Ta istub kusagil kohvikunurgas teetassi taga või lennujaamas, vaatab inimesi ja reisib oma peas, iseenda elus, teiste inimeste eludes, harutab mõttejuppe. Soans ütleb, et see on kingitus talle, kui keegi jääb 10 minutit hiljaks.
Mina ootasin eile ujulas 20 minutit oma poega.
Tore oli.
Ujula ooteruum oli täis igas vanuses poisse.
Enamus poisse olid 9-10aastased. Selline armas aeg, et puberteet pole veel peale hakanud. Siledad põsed, suured silmad ja juuksetutt kuklas turritamas. Asjatasid oma pampudega, togisid üksteist ajaviiteks ja ajasid tähtsaid arvuti- ja autodejutte.
Mõnikord on sellised poisikesed haledad, kui neil ei ole elus ja kodus kõik hästi. Siis nad on kõhnad ja närvilikud või kühmus, silme all tumedad varjud, näos väsimus ja kurbus.
Need ujula-poisid olid hoolega hoitud ja rahulolevad. Rõõsad ja rõõmsad nagu väikesed notsud, ilusate kalliste riietega, terve jumega, puhanud.

Alati on huvitav mingit kollektiivi jälgida. Kes saputab keset tuba sulgi, kes seisab kortsus kulmul seina ääres, kes sebib ühe juurest teise juurde. Tulid paar isa oma poegadega ja nemadki käitusid samamoodi: mõni seisis vaikselt seina äärde, mõni alustas hoogsalt juttu.
Tulid suuremad poisid, nii gümnaasiumiealised. Peaaegu täiskasvanud, laiaõlgsed ja juba mehelike näojoontega. Natuke veel ja nad saavad valmis, peavad valmis saama. Otsustama, mida elus edasi teha, aega teenima, tööle, edasi õppima või naist võtma, isaks saama…
Siiski oli neis veel mingi habras poisilikkus ja hoiakus ebakindlus. Ei tea, kas nad lubavad end veel oma emadel kallistada? Vist mitte.
Saabusid kaks meest, võibolla mingid treenerid või juhendajad.
Noorem, vast 50nene mees erekollases dressipluusis astus sisse ja terve tuba sai teda täis. Tere joodikud! hüüdis ta vanematele poistele. No mis sina siin passid, ütles ühele väiksemale poisile. Kõndis nagu kukepoeg siia sinna, käed taskus, kulm kortsus ja nina püsti. Natuke ebakindlalt, sest pidi ootama ja mittemidagi tegema. Vanem hallipäine lihtsalt riietatud mees sisenes vaikselt. Ütles tere, vaatas ringi, kirjutas midagi üles, rääkis vaiksel häälel poistega. Kõik kuulasid.

Ja mina muudkui vaatasin, nagu televiisorist. Kuni saabus minu oma laps, märg ja rahulolev.
Kui teatud vanusest alates on tüdrukud täitsa ise ja suured, siis poistesse jäävad pikaks ajaks lapselikud jooned püsima. Et tahaks kohe kallistada. Võibolla seepärast emad kipuvadki oma poegi liigselt nunnutama. Võibolla mehed panevad paremini tähele tütreid ja imetlevad nende sirgumist.
Bussis vaatasin jälle tüdrukuid. Silma jäid kaks neiut, kes olid absoluutselt silmipimestavad. Nende erevalgeks ja kassikasuka värvi punaseks värvitud juuksed lehvisid, tikk-kontsadega saabastest algasid peenikesed jalad mille lõppemiskohta vaevalt varjas seelikutriibuke. Silmalaineriga ei olnud kokku hoitud.
Lapsed…

Veike juttlus

Mul ikka kripeldab hingel see Jumala usaldamise teema. Täna küsis K, kuidas ma saan juhtimise oma elu üle käest ära anda ja usaldada? Et ikka ise ju on kindlam sebida enda eest. Ja kuidas ma lepin kellegi OMA olemisega?
Ma pean selle loo kirja panema, ta ei lase mul rahus olla muidu.

Oli nii.
Kui ma kunagi kristlaseks sain, olin ma kaua aega pettunud kogu värgis. Ma enda arvates lahendasin ju kõik oma probled sellega: olen "Jumala erakonnas",oma jope, nüüd peab mul ometi kõik hästi minema, sest kristlased on ju kõik alati nii häppid!
Võta näpust. Ikka sama: haigused, probleemid, rahapuudus. No mida!
Siis tuli must auk, antidepressandid, rahustid, mida ma ei suutnud pikalt päeva tarbida ja muu jama. Selline olukord, et ise ei saanudki enam midagi teha. Kõik asjad olid ära tehtud. Arstidel käidud, eneseabiraamatuid loetud, sõprade õla najale toetatud, psühholoogile kurdetud, nutetud, läbi mõeldud... Ei midagi.
Lõpuks jäigi järele veel ainult Jumal. Rippusin psalm 23 küljes ja uskusin, et lahendus peab tulema. Andsin rooli käest ära: mina enam ei oska, ma olen ju sinu oma, vaata ise, mida minuga teed.
Kummaline, aga sellest hetkest hakkasidki lahendused tulema. Erinevate kosutavate kohtumiste ja õigele reale aitavate raamatute läbi. Ise ka ei usuks, kui keegi teine räägiks:D
Olen ikka kartlik ja ebakindel inimene edasi. See on ekslik arvamus, et kristlastel ei ole muresid ja kahtlusi ning nad säravad näost kõik aeg kut juudi jõulupuud. Aga ma ei karda enam juhtimist üle anda.
Muidugi on vaja sebida, et kõik oleks igapäevaelus hästi aga mitte üleliia. Me ei saa kõike kontrollida, küll aga loota, et Jumal meist hoolib ja teab paremini, kuidas asjad peavad minema.

Vaata.
Mul (sul ka, ma tean) on kapis talvejoped ja talvesaapad, kuuris ahjupuud. Et kui talv tuleb (vanasti tuli talvel tuli lumi maha mitte ei niidetud jaanuaris muru), siis saaks sooja.
Mul (sul ka) on vaja teada, et elektri, telefoni ja vee eest on makstud ja seega ei ähvarda oht, et EE sul elektri välja lülitab ja Elisa telefoni.
Mul (aga sul?) on enda ja teiste pereliikmete riiete küljes helkurid, et me pimedal ajal autodele nähtavad oleksime.
Seda kõike on vaja teha, et tunda end turvaliselt.
Jumal on minu jaoks nagu hinge elukindlustus. Mis iganes võib ka elus ette tulla, minu hing on Jumala vestitaskus ja sellega ei juhtu midagi halba. Loodetavasti lähevad minu pisikesed igapäevatoimetused kah hästi aga see ei ole isegi põhiline. Enamasti lähebki kõik hästi, kui usaldad. KUIDAGI lahenevad ju alati kõik asjad ära, iseasi, kas me oleme nõus tulemusega leppima.
Mul on Jumala usaldamisest sellised pisikesed naljakad kogemused, mis võivad tunduda teistele tähtsusetud aga mulle olulised. Olen kirjutanud ju siingi, kuidas olen rahakoti leidnud üles teises linnaservas või hoopis võõras riigis ja võõras linnas. Või kuidas lennukis puhub taganttuul ja jõuan ümber teise lennukisse ümber istuda isegi ajavaruga. Või kuidas mitmed salajased soovid lähevad täide täiesti ebaloogilisi teid pidi.

Seda on nii raske seletada.
Jumal näeb sind täitsa ilma helkurita, pilkases pimeduses. Isegi siis, kui sa kohe üldse ei taha, et ta sind näeks.
Ja ei ole õudne tunne juhtimist käest anda, enam mitte.

neli mossis juuksurit

Kui teil on käepärast pikaks veninud salkudega poisijuss ja teie ettekujutus meheilust pole lendlevate lakkadega (ja ilma rinnakarvadeta) Michael Boltonid, siis juuksurisse, ei muud. Meie läksime peatänava juuksurisse. Neli juuksuritädi ei reageerinud vähimalgi määral meie peale. Seisime tükk aega kurva näoga, siis küsisin, kas saab. Oodake, vastati. Ootasime veerand tundi. Siis tulid miskid mehed ja juuksur, kelle poole me nii anuvaid kui kannatamatuid pilke saatsime, võttis hoopis ühe tüübi ette. Mina purjetasin pahameelest puhevil uksest välja. Tükk aega olin puhevil.
A võibolla oli tüübil aeg kinni panud? A äkki olid prouad juuksurid juba kella 7st saadik juukseid lühendanud? Ehk sellele vanale juuksurile oli mees just teatanud, et ups, mul on 25 000 sms-laenu? Ja sellel vähem vanal valutasid jalad? Ja sellel noorel .. noh, ta ei saanud midagi, mida ta oleks väga tahtnud?
Rahunesin maha, tobe on sellise asja peale vihastada. Aga ma saan nüüd aru, miks poiss sinna üksi minna ei taha. Eelmine kord olla ta üritanud seletada, kuidas lõigata ja juuksur käratas - ole vait ja püsi paigal.
Kus ma nüüd kuti salgud saan lühendada? Tuleb vist ise massin osta.

Kolin natuke

Edaspidi ei leia Ritsiku mättalt enam koduseid pilte, samuti püüan jõudumööda oma liiga isikliku kiunu siit eemaldada.
Elu- ja külalistetuba jääb endiselt siia.
Kes elutoast kaugemale soovib astuda- noh, kööki näiteks, kus niisama lobajuttu aetakse, võib oma wordpressi kasutajanime mulle maila peale saata samina@hot.ee
ma veel õpin, kuidas wordpress töötab aga loodan, et saan hakkama.

Verest ja tegudest

Mugin oma kalli vere eest lunastatud toodet- annekese šokolaadi- ja mõtlen, et kas hakkab minestus ka peale tükkima või ei.
Andsin elus teist korda verd. Käisime kolleegidega verejaamas ja kõik prouakesed on seal nii lahked, nii lahked, küsivad külauudiseid ja leheuudiseid ja saadavad ühekülameestele ja staardoonoritele tervisi ja ...
Ma ei tunne, et vereandmine mingi eriline heategu on. Kui öeldakse, et on vaja, siis lihtsalt võib ju minna ja anda, vaesemaks ei jää sellest ju.

Aga täna helistas solvunud mees. Ei tutvustanud ennast. Ta oli lugenud lugu, kus räägiti ühest üritusest ja muuhulgas ka selle kujunemisloost. Mees soovis parandada ühte aastaarvu ja oli pahane, et tubli tegijana mainiti ära üks isik, kes polevat seda hoopiski väärt. Väärt mainida oleks olnud hoopis üks teine isik, kes panustas tollesse üritusse oma aega ja isiklikku raha. Ta ei öelndus tolle väärt isiku nime (“selle ma jätaksin teile uurida”) aga mul tekkis kahtlus, et ta pidas isennast silmas.
Olgu mainitud, et too üritus leidis aset 26 aastat tagasi..
Näed siis. Teed omaarust head asja, paned sinna sisse oma aega, raha ja pühendumust aga 25 aasta pärast oled nii unustatud et isegi leheartikkel ei pea tarvilikuks sind mainida. Solvav tõesti..

Huvitav, kui palju me üldse teeme mingeid tegusid selle nimel, et end kuldsete tähtedega ajalukku jäädvustada? Kõikidest ei tule Mozarteid ja Michelangelosid, isegi majade külge pandud mälestusplaadid - näiteks annetajate nimedega - pudenevad kord prahiks.
Kui palju investeerime (mitte materiaalselt) oma lastesse selle nimel, et pärast tänu oodata? Lastel on 20 aasta pärast küllalt tegemist juba oma lastesse investeerimisega.
Olen mõelnud, et tore oleks olla mingi hea idee, organisatsiooni, võrgustiku käivitamise juures. Saaks tunda- ma olin seal, ma aitasin! Kuid mistahes väärt ideed ja süsteemidki kaovad aastate pärast.
Kõik on kaduv.

"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika,kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku. 7Kõik jõed voolavad merre,aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud,sinna voolavad need üha. 8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema,ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.

HILJEM:
Nii kui olin Publish Post teinud, astus uksest sisse eideke. Astus on vale öelda, ta liikus sentimeeterhaaval ratastooli seljatoest kinni hoides. Tema käekotti kandis sama vana taadike, kõrvas kuuldeaparaat piiksumas.
Naine tahtis panna lehte tänuavalduse Tartu haigla arstidele. Et tema oma pika elu jooksul on olnud haiglates siin ja seal aga mitte kuskil pole nii sõbralikku suhtumist ja nii hoolivat personali kohanud, kui Tartus. Lubasin aidata tal seda teha.
"Neiukene, kirotage ikka ilosasti, küsige teiste käest ka nõu, kogu südamest, kogu südamest pange tänu sinna kuulutuse sisse," palus eidekene paksude prilliklaaside varjust pisarat pühkides.

Mis siis, et kõik on kaduv. Ka oma pisikeses kaduvas päevas võib keskenduda tänule ja headele asjadele, mitte mineviku kallal torisemisse.

Tibiemme probled

Käisin 11aastasele tütarlapsele linna pealt jopet otsimas ja üllatusin taas.
No polegi alla 1000krooniseid jopesid!
Seppälas oli, aga need olid umbe koledad, nägid välja, nagu oleks keegi sulgpadja paarist kohast kinni krookinud.
Ma ei ole nõus lapsele tonnast jopet ostma.
Ma ei raatsi endalegi tonnast jopet osta :(
Ja isegi need tonnased joped olid koledad: ereroosad või mustad puhvakad, suled igast õmblusest välja tungimas. Mul on plika vaid 135 cm pikk, neiuriideid nii väikestele ei tehta ja tüdrukuriided enam ei sobi.
Minu nördimuseks on kinni pandud Pärnu ainuke lasteriiete komisjonikauplus, kust vahel lahedaid asju sai leida, ise viisin ka oma laste kobedamad asjad sinna.

Nüüd on kolm võimalust:
Uurida turult hiinakaid (kuigi pärast õnnetut sussiostu turukaup väga ei ahvatle)
Hakata kataloogides tuustima
Teha kaubareis Tartusse või Talinasse. Pealinlased ja tartulinlased, kas seal on suurem valik?

Ma ei tea, mida teha:(

Mul näpud sügelevad ja mul ei ole midagi teha.
Kududa ei armasta, heegeldan läbi häda.
Viltida ei viitsi üksi kodus aga Tekstiilikoda ei alusta millegipärast hooaega.
Eile võtsin fimod välja ja vahtisin neid pool tundi. Ei tulnud vaimu peale.
Pärlite tellimiseks ei ole parajasti vaba raha ja ehetega on üldse jama, et kuhu nad pärast panna.
Joonistada ei oska.
Voolida ei oska.
Jõulud on kaugel, et sellekohaseid ideid otsima hakata.

Misasja ma teen siis?
Isegi mees sügas eile lõuga ja teatas, et tahaks midagi loomingulist teha. Et kas ma sain puslealuse. Ei saanud veel, sest lapsed ei anna mulle suurt pappkarpi, see on neil ära värvitud, kilest aknad on ees ja padjad sees - kodu.
Peab lastega ikka läbirääkimisi pidama ja pappkarbi kommidega ära ostma.

Asjade salaelu

Ostsin sussid. “Kõik 25 krooni” poest 25 krooniga, mul oli vaja, noh. Juba poodi sisenedes lõi mind oimetuks kohutav naftaliini või mai tea mis kummi või plastiku hais. Ime et müüja seal veel elus oli. Hoidsin hinge viis minutit kinni ja taganesin oma sussipaariga poest välja.
Kuid häda! Kodus avastasin, et just nood punaseruudulised kummitallaga sussid, valge kiisuga pilt peal, eraldasidki toda hingematvat haisu. Püsti seistes on varbad ninast suht kaugel ja saab veel olla, istuda ei saa L!
Nüüd läheb juba kolmas päev ja terve alumine korrus haiseb nagu keemiakombinaat. Peab vist jalavarjud õue vihma kätte riputama.
***
Täna öösel kell 03.33 kostis üle terve maja meeletu tilulilulii tilulilulaa tudish tudish põmm tararaa.
Sa müristus! Mihkel, kelle voodi juures see algas, pistis ehmatusest kogu kõrist röökima, mille tulemusena ärkasid ka need, kes tilililu peale silmaluuke ei avanud. Kui olukord oli kestnud 30 väga pikka sekundit, venitasin end voodist üles asja uurima. Pingsa uurimistöö tulemusena lülitasin välja nii telefoni kui elektroonilise kella, ja siis jagas Krissu välja, et see oli hoopis üks elektrooniline mäng, mis ise ennast lõbustada otsustas. Võtsime patareid välja ja üritasime uuesti uinuda. Suht tulutult.
Mul on iseelustuva elektroonikaga varemgi kogemusi. Oli üks pisike karvane lumememm, kes ei leppinud kevade saabumisel enda kappi paigutamisega. Laulis ja laulis oma viisikest väsimatult päevade ja ööde kaupa. Kui ta oli südantlõhestavalt juba nädal aega kapis vatitekkide vahel pinisenud, katkes mu kannatus. Koost lahti kruvida vidinat ei õnnestunud, peksin siis ta haamriga pilbasteks. Horror!
See tehnikasajand, jah…

Virtuaalne kurjus ja roosad prillid

Ilmselt on see ebaprofessionaalsuse tunnus, kui tunnen ennast negatiivsetest asjadest kirjutades isegi füüsiliselt halvasti. Tulen siis õhtul koju tundega, nagu oleks päev läbi hargiga sõnnikut tõstnud ja tahaks valju häälega ropendada.
Üks intervjueeritav, tähtis ja lugupeetud mees ütleski mulle kord: jõudu siis sitas sobramises.
Üldiselt püüan valida teemasid, mis mulle endale sobivad ja huvitavad tunduvad aga vahel ei ole võimalust, pannakse asi kaela ja pead selle ära tegema.
Õnneks ei ole ma pidanud otseselt südametunnistusega vastuollu minema, katsun olla neutraalne ja pigem teravad nurgad ära siluda (see viimane ei meeldi jälle ülemustele). Välja arvatud siis, kui tõesti tunnen, et kellelegi on jõhkralt liiga tehtud ja vaja on õiglus jalule seada. Siis on pigem raske erapooletuks jääda.

Kui teha ükskõik milline uudisteportaal lahti ja kogu kompott läbi lugeda, siis jääb tunne: kas see ongi meie igapäevane elu? Kas mina ja minu tuttavad elame mingis teises riigis? Ei ole ju võimalik, et elu on nii hukas? Või on ja mina olen naiiv?

Mõni päev tagasi ütles üks isik mulle, et kohutav, kui kurjad inimesed on. Et ta tunneb seda iga päev oma argitoimetustes - hoolimatust, ükskõiksust, üleolevust ja kurjust.
Mina vaidlesin vastu. Mina ei pane seda tähele. Olen terve päeva keset virtuaalset sullerlust, pahandusi ja hädasid ja ma ei tunneta ikkagi reaalset kurjust.
Säästuka sabas on pensionärid küll tihti väga mossis ja emad taplevad oma lastega. Iseenda laste kaudu olen tajunud üleolevat suhtumist endast väiksematesse. Ka laste endi omavahelist julmust. Teenindajad mõnikord ülbavad. Bussijuht lööb uksed nina all kinni. Auto pritsib su kõrvuni täis.
On see kurjus? Või hoopis raske elu, kibestumine, isiklikud probleemid?
Väikesest argipäevasest sigadusest ilmselt suured pahandused algavadki. Peaks märkama ja – niipalju, kui võimalik- vastu astuma?
Üks hea inimene ütles, et kurjust peaks vaatlema inimesest eraldi. Võibolla tõesti.
Ma ei tunne reaalselt ühtegi kurja inimest. Küll aga õnnetuid, üksikuid, karjeriste, pessimiste, hüsteerikuid jne.
Kas on mul vedanud või käin kinniste silmadega?

Ja mida teie tahaksite lehest lugeda?

tormine

Noh, armsused, kuidas teile meeldib see esimene sügistorm?
Mulle meeldib hästi. Eriti istudes soojas värskeltkoristatud pesas, pliit küdemas ja küünlad põlemas. Pliidiraua peale panime jupi fooliumi ja kärsatasime röstsaiu.
Viletsa ilma pluss on see, et inimesed hoiavad kokku. Vähemalt peaksid hoidma.

Olen terve päev mõelnud igasuguseid imelikke mõtteid. Ehk sellepärast, et ületasin iseend ja pidasin avalikul üritusel väikese kõne teemal "Mida tähendab minu jaoks Jumalale lootmine." Võibolla peaksin sellest siingi väikese kõne pidama?
Mitu inimest on öelnud, et kristlikud teemad ja erinevate vaadetega inimeste vaidlemine mu blogis on neid eemale peletanud. Miks? Kahju. Ma kirjutan ikka sellest, millest tahan. Ja mulle meeldib, kui inimesed arvamust avaldavad.

Täna ma ei jaksa enam kõnesid pidada. Lapsed kaklevad täna õhtul kuidagi erilise innuga ja Kati möirgab ülakorrusel nutta, et ta peab koristama.

Hoidke kokku.

Robinid

Kumb Robin Hood teile rohkem meeldib, Michael Praed või Jonas Armstrong (habemega)?
Kui Ritsik alles tibatilluke tirts oli, ja telekast ainult kolm kanalit jooksis, siis Praediga Robin Hood oli eesti pealt ja kõik meie klassi tüdrukud niitsusid vaimustusest: kui ILUS mees!! Mäletab veel keegi? Selline põnev muusika oli veel alguses, see ka meeldis. Mõõga otsa ajamised polnud ilusad vaadata a no Robini pärast ei saanud ju vaatamata jätta ka.
Praegu ma vaatan, et äh, polegi teab mis ilus, see hilisem Robin on palju ägedam.
Nagu Losti Charlie.
Eelmisel sajandil meeldis tüdrukutele veel Jane Eyre seriaalist Rochester, ei mäleta, kes seda mängis.
Lähen Googlisse vaatama. Tütre tungival nõudmisel pean mainima, et tema aitas mul Googlest Robineid otsida.
Hiljem: Timothy Dalton oli too Rochester. Jälle ÜLDSE enam ei meeldi.

Pärnu kuvandile

....lisandus siis nüüd ka veel korruptsioonipealinna maine.
Oh sa vaene Perno liin....
Ilmselt saab veel madalamale langeda aga üheltmaalt tuleb põhi vastu ja siis saab ju jälle ülespoole suunduda.

Lapse esimene

Krisu kirjutas eile oma elu esimese kirjandi. Huvitav, miks alles nüüd? Vanasti ikka juba nagu 2-3 klassis kirjutati oma perest ja kelleks tahan saada ja nii.
Teema oli neil väga imelik: Kuidas oleks maailm, kus puuduks keel ja inimesed saaksid suhelda vaid lõhnade kaudu?
Krisu fantaseeris, kuidas siis oleks poes piima osta. Et läheb kellegi juurde, kel piim korvis ja vaataks haledalt otsa, laseks end piimariiuli juurde viia, seal raputaks ja rebiks piimapakke kuni müüja vaatab, et hull ja kutsub politsei. Siis leidis veel, et maailm oleks palju vaiksem. See kirjandi teine pool mulle päris meeldis.
Ise ta oli rahul.
Kirjandikirjutamine oli kooliajal minu nõrkus. Mulle nii meeldis! Ilmselt tärkasid juba siis minu grafomaanikalduvused. Raamatukirjandid ei meeldinud. Eriti kui raamat ise ei meeldinud. Näiteks Hamlet. Ma miski 10 klassi neiukesena sellest küll midagi arvata ei osanud. Lemmikud olid looduse- ja keskkonnateemad. Kõva roheline olin enda arust.

Huvitav, kuidas tänapäeval kirjandeid hinnatakse? Kas võib ikka kirjutada nii, nagu mõtled, või peab "poliitiliselt" korrektne olema?
Minu meelest on koolis loomingulisust kohutavalt vähe. Mis loomingulisust saab mate tunnis olla? Või ajaloo? Ainsad võimalused ennast välja elada ongi vaid kirjandid ja kunstitunnid, pluss tööõpetus.
Samas näiteks bioloogias, inimeseõpetuses jne annaks näiteks mingeid projekte või installatsioone teha, mis mujal maailmas tunduvad päris moes olevat.
Koolis tahetakse kõige rohkem lihtsalt teadmisi anda. Heal juhul peaks seejuures ka mõtlemisvõime arenema. Aga loovus?

Lasteaias tervest rühmatäiest armastab loovtegevusi mingi 70%, 25% mitte väga ja 5% vihkab seda. Koolis kahjuks see protsent (70 siis) aina väheneb. Meie 50liikmelises kollektiivist tegeleb erinevate kunsti- ja käsitöövormidega umbes neljandik, ma arvan. Noh, hea küll, enamuse igapäevatöö on ka miskitpidi looming.
Ma alati imestan, et kui on mingid klasside ühisüritused, käiakse näiteks koos klaasi sulatamas või savi voolimas, siis on terve hulk lapsi, kes ei oska mitte midagi teha. Vaatavad kurva näoga töövahendeid, käed süles ja ütlevad, et ei tea, mida teha, pole mõtteid. Nelja-aastased oskavad alati midagi teha.

Ometi peaks peale põhikooli terve hulk noori kutseõppesse suunduma, usun, et loomingulist suhtumist vajavad oma töös nii tislerid kui kokad. Treialid vist ei?
Aga juristid? Projektijuhid? Mitte, et projektijuht peaks heegeldada oskama kuid uusi, ootamatuid lahendusi leida ju ikka?

teaduslik

Tegin eile olulise avastuse.
Arvasin seni, et kõhuli raamatut lugedes ei ole võimalik magama jääda.
On!
ärkasin kell 00.00, näoli raamatus, silmadesse imbunud sõnad tilkusid lehekülgedele tagasi, punktid, komad ja küsimärgid olid juustes kinni.

Kuidas karistada

Inimene ei ole eksimatu.
Tegijal juhtub.
Olen siin jupp aega mõtisklenud, kas ja kuidas lapsi peaks karistama. Kas tuleb karistada sellepärast, et ta saaks aru, mis on hea ja mis halb või vajab ta karistusega kaasnevat füüsilist või vaimset valu, alandust, piinlikkust (et ikka paremini meelde jääks)? Üldjuhul ju teab normaalse intelligentsiga ja normaalses keskkonnas kasvanud laps isegi, mis on õige aga- lihtsalt proovitakse piire, vahel lähevad reeglid meelest ära, vahel vihastatakse ja reageeritakse üle. Nagu täiskasvanudki.
Aga kui saadakse aru ja ikka tehakse? Vaja oleks ju kuidagi reageerida? Jälle rääkida? Rääkisime ju!

Ma olen vilets karistaja. Noore (ja rohelise) emana jagasin ikka väikeseid laksusid ja panin nurka. Noh, kui keegi ei kuulanud sõna või keeras meelega käkki või kiusas väiksemaid. Justkui mõjus. Te ju teate väikese lapse suurisilmil öeldud “kallis emme, anna andeks, ma tõesti enam ei tee!”. Mihkel oli eriti tõhus. Tema ütles “emme, palun ole minuga rõõmus!” Ja ma olingi.
Ma pole riielnud köögipõrandale kuhja valatud kohvipaki või ümberläinud piimaklaasi pärast. Või laiskuse pärast. Või kui juhtub pahandus ja laps on ise siiralt õnnetu. Viimasel ajal karistan lapsi hoolimatuse pärast nende suhtlemises. Kui meelega teine viimasele piirile viiakse.
Näiteks eelmisel nädalavahetusel olid suurematel sõbrad külas. Mingi kemplemine tüdrukutel ja poistel omavahel käis ja selle tulemusena tõmmati üksteise ustelt sildid maha, loobiti asju ning kõige krooniks pihustati üksteise tubadesse pudelitäis laste lõhnavett. Vähe maja ei haisenud, iiik!!
Lugesin moraali. Teise tuba on privaattsoon. Räägi ja kuula, mitte ära loobi asju. Ja järgmisel päeval jälle poisid Krissu toas mädade õunasüdamete ja lõhnaveega! Vihastasin end siniseks ja väänasin Mikule nädal arvutikeeldu.
Eile rääkisime asjast tagantjärele. Poisid on nooremad, tahavad plikadega mängida. Plikad on juba suured või “suured” ja tahavad kinniste uste taga oma asju sosistada. Poistele muidugi ei anna see rahu ja nad lähevad pealetungile. Miku oli õnnetu, et tüdrukud ei viitsi enam nii tihti nendega tegemist teha ja Krissul suu kõver, et ei austata tema vajadust sõbrannadega salajuttu ajada. Püüdsin kuulata, peegeldada, lasin neil lahendusi pakkuda – ei pakkunud, mõlemal silmad märjad. Lõpuks mul juhe läks kokku ja kupatasin nad magama. Mul pole psihholoogi kutset L

Mu meelest peaaegu iga pahanduse taga on mingi lahendamata probleem. Selgeks rääkimata suhted, igavus, tähelepanupuudus vms. Jaksaks vaid iga kord pahanduse põhjusega tegeleda!

Karistamise viisid on inimestel nii imelikud. Mihklil eile oli just inimeseõpetuses sellest juttu olnud. Nii 5-6 last olevat saanud või saavad peksa. Preilikesed, nagu Miku väljendas, peavad näiteks 100 korda kirjutama: ma ei tee enam seda ja seda.
Üks tüdruk pidavat minema riidekappi ja seal 15 minutit elu üle järele mõtlema!!
Mina rakendan arvutikeeldu, sõpradele küllamineku või küllakutsumise keeld on olnud. Ja taskuraha. Mul on tabel seina peal ja pluss- või kõverate nägudega on võimalik taskuraha summat mõjutada. Vahelduva eduga täidame seda tabelit aga päris hästi töötav süsteem mu meelest.
Kui kirjutasin siin paar nädalat tagasi artikli agressiivsetest lastest, siis oli Tarbija 24s meeletult kommentaare ja teate mis! Üle poole kommijatest väitsid, et ikka ilma vitsa või rihmata ei saa. Ma üsna üllatusin.
Korra andsin poisile vitsaga paar sähvakat, mitu aastat tagasi. Täiesti vastupidine efekt. Poiss läks niimoodi raevu, selline alandatud ja solvunud viha tekkis ja mitte vähimatki, mitte, mitte kõige vähematki -oijah, olin paha, ma enam nii ei tee- efekti. Õudne. Mõttetu.
Isegi laksu ei anna ma enam. Mõtlen, kuidas ise end tunneksin, kui keegi vastuseks minu veale, pahateole, eksimusele võtaks ja lööks mind. Kas paneks järele mõtlema? Kurvastama? Rohkem pingutama? Või jääks ainult samasugune alandatud raev?
Mu tuttav psühholoog ütles, et tema tuttavatest mitmed 16aastased saavad rihma.
Kuidas endapikkust poisivolaskit karistada? Paned nurka? Ei anna suitsuraha? Varsti võtab ta ise rihma ja lööb vastu! Hilja juba üritada midagi muuta, inimene on peaaegu valmis. Jääb üle vaid loota, et kunagi sai piisavalt õpetatud, mis õige, mis ei.

Suured inimesed karistavad ennast ise kõige paremini. Elu karistab samuti ja mitte hellalt. Kõik eksimused saavad kord kinni makstud. Häbiga. Enesesüüdistustega. Vaimse eneselõikumisega. Valudega südames. Kortsudega laubal. Kui seda ei toimu, pole lapsena aru saadud, mis õige ja mis mitte. Seda juba arvutikeelu ja peksmisega selgeks ei tee, on mul tunne. Või teeb?

Ärevus

No küll on vaja vahetpidamata blogida. Ma kohe lähen tööle, siis olen vait.

Tahtsin natuke ärevushäirete kohta kribada, sest mind ennast huvitab.
Erinevate raskusastmetega ÄH-de all kannatab umbes 17% inimestest.
Lastel ka. Kuni 12 eluaastani on tavalised spetsiifilised häired nagu pimeduse kartus, või koertefoobia või vanemast lahutamise. Suurematel on põhilised üldine ärevus (hirm võimalik õnnetuste, lähedaste kaotuste, koolis ebaõnnestumiste jms pärast) ja sotsiaalfoobia (hirm suhtlemisega seot asjade pärast nagu avalikud esinemised sealh koolis vastamine, äkki tekib piinlik olukord, teised pilkavad jms.)
Lapseea ärevused võivad kuni täiskasvanueani kesta ja üha hullemaks muutuda, kui nendega ei tegeleta. Võivad ka depressiooni riskiteguriteks olla.
Üldiselt on ärevatel vanematel ärevad lapsed ehk pool süüd geenidest, pool õpitud käitumismustritel ja ebasoodsal keskkonnal.
Päris väikestel lastel võib ärevus väljenduda jonnihoogude või apaatiana. Koolilastel käitumishäirete ja halvenenud õppeedukusena (st kui enne on kõik ok olnud). ÄH-ga hakatakse tegelema siis, kui see segab juba elu. St kui ma kardan liftisõitu, siis lihtsalt ei sõida lifiga, meie linnas saab hakkama heasti ja viga ei miskit. Aga kui ma kardan pööraselt võõraste inimestega suhelda või eksameid teha või lennukiga lennata või kinniseid ruume, on juba keerulisem elada.
Ja veel. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb ÄH põhjusi otsida pereprobleemidest.

Ma lasteaiast mäletan kahte last, kelle vanemad just lahku läksid. No ikka päris halvasti need lapsed tol ajal käitusid. Ühel tüdrukul oli režiim, et nädal ema juures, nädal isaga teises linnas. Kord oli ta emaga ja isa teises linnas sõitis ära aga lapse hamster jäi sinna. Tüdruk täitsa meeleheitel, et mis loomake seal üksi teeb. Kaks kodu, kaks elu, uus ja vana ema, uus ja vana isa.. endalgi katus sõidaks. Plika oli nii ärrituv, et võis lambist kaaslasele turja lennata ja kolki anda.
Ilmselt lähevad taolised olukorrad mööda ja asjad rahunevad aga mis jäljed need jätavad? Mailille juures oli just juttu, millised stseenid ja laused lapsepõlvest veel 30stelgi hinges kipitavad.
Jahh..
Mul on ärevushäire juba paarkümmend aastat. Üldjuhul oskan sellele värdjale enne vee peale tõmmata, kui ta mulle vee peale laseb aga vahel kavaldab üle.
Nimelt kardan haigusi, nagu varemgi olen kurtnud- kui mul pea nädal aega valutab, kahtlustan endal ajuvähki, mitte ületöötamist. Väsinud liiga tihti- kindlasti taas mingi tundmatu tõbi. Õnneks on mul mõistev perearst... Saan aru, et jabur, aga hirm kerib ikkagi üles. Ja see võib viia selleni, et kui mul on parajasti natuke vilets olla, tühistan kõik toredad kokkulepitud üritused ja sõidud kartuses, et kukun tee peal kokku. Püsti loll, noh.
Ilmselt sai see kunagi alguse esimeses klassis põetud kopsupõletikust, kui pidin haigla üksikpalatis kuu aega veetma. Ja hiljem veel üht teist, mis seda süvendanud on. Sellestki olen kirjutanud.
A teie ärge närvitsege:)

shallallaa

ta on! ta on nüüd tagasi!
SOE VESI
kraapisime raha kokku, ostsime uue boileri ning täna õhtul on pidulik vanniminek.
Boilerikarp oli eile laste poolt tihedas kasutuses, sada imet tehti sellega. Täna rajas Kati sinna maja, lõikasin akna ja ukse sisse. Maja seintel on pildid ja maja sees kaelakeedega kaunistatud pasun, virn raamatuid ja pliiatsid.
Meil on katiga kokkulepe, et kui ta majamängimisest ära tüdib, annab karbi mulle ja ma siis ometi saan sinna laotada oma 3000se pusle (80 X 120).
Kati värvib ja majas on nii suur vaikus, et imelik kohe. Kirjutan laupäevaks tööd lindilt maha, teemaks on laste ärevushäired. Oo kui mitu häiret ma endal juba olen avastanud. Minu hiigelpaksus raamatus (711 lehekülge) on tegelastel neid veel umbes viisteist korda rohkem ja ma pole veel poole pealegi jõudnud. Nüüd ma siis tean, miks inimesed endal ajusid peast joovad. Tihti sestap, et nende ärevushäiretega pole lapsepõlves tegeletud.

Lillelise fliisi kaisus

Millegipärast tuleb emme asjade sees lastel kõige parem uni. Tarvitseb vaid mõnel lapsel õhtul meie voodisse maanduda, kui silm läheb iseenesest looja ja meie issiga peame unevedelaid jõmme nende vooditesse lohistama.
Kati võttis minu lillelise fliispleedi (pildil) (ma ise üldse fliisi ei talu, elektriseerun kohe), magab nüüd selle sees ja keeldub seda mulle tagasi andmast. Talvel nad kaklevad minu hommikumantli pärast. Ja kampsunite.
Mina jälle topin raamatut lugedes selja taha oma ema tikitud handega patja (ka pildil). Ta tegi selle siis, kui oli aastaid tagasi pikalt sinisel lehel.
Olen juba mitu päeva Katiga haiguslehel. Täna käisime arstil, kats on terve aga minul kurk tulipunane ja ausalt öeldes juba nädal aega vilets olla. Saan veel paar päeva kodus olla õnneks.

Haige olemise juures on parim see, et on aega olla. Ma olengi seal lillelise pleedi peal, päikeselaigus. Oma ema padja peal.

Loen paksu raamatut. Teen korra päevas oma väikese blogitiiru. Nagu et mis siis armsad naabrinaised räägivad. Vaatan uudistest, kas maailm on ikka alles.
Nüüd lähen vaatan, kas õunapommid on juba valmis. Esimest korda elus tegin.

Hiljem: Mmmmm! Ma olen osav! Õunapommid tulid perfektselt pehmed, pruuni turjaga ja kaneelilõhn täidab me tube nüüd....

Asjade leidmisest ja tangost

Üle-eelmise postituse koer jõudis oma koju. Käisin kliinikus ja õnneks oli tal kiip. Aga kuna omanik ei vastanud telefonile, viisime ta ikkagi varjupaika.
Täna õhtul helistasin omaniku telefonil uuesti ja poisihääl ütles, jah, saime kätte.
Oleksin tahtnud talle öelda, et kui ta tahab oma lemmiku lollist üleshüppamise kombest lahti saada, siis pangu põlvega õrnalt rinnakusse, kui ta hüppab...
A ehk inimestele meeldib, kui koer hüppab üles, püüab su jalaga seksuaalkontakti astuda ja haugub-ulub, kui ta üksi jätta.
Eelmisel nädalavahetusel leidsin ilusa punase klapiga telefoni. Helistasin telefoniraamatust issile ja kõik olid häppid.
See nädal siis koer (kuigi mina teda ei leidnud). Nädala pärast võiksin ehk täiesti üksildase ja omanikuta auto leida?
####
Tegelikult tahtsin tantsimisest kirjutada.
Mulle peotantsuvõistlusi vaadata eriti ei meeldi aga tantsida küll. Mitte et oskaks, olen mitmetel kursustel käinud ja põhisammude-lihtsamate figuuridega saan hakkama.
Valss paneb millegipärast pea ringi käima, eriti viini valss. Foks on parem. Rumba teeb olemise heaks ja nõtkeks. Tsatsa ja džaiv väga ei sobi, mu lühikesed jalad ei jaksa nii käbedalt vehkida. Kviksteppi ja pasodooblit ei oska.
Samba on kõige lihtsam ja mõnusam tants üldse. Kahe põhisammuga annab ennast välja elada nii et! Isegi partnerit pole vaja.
Tango on teine mu lemmik. Ei ole lihtsad sammud aga kui midagi juba meelde hakkab jääma, on tunne super. Kui partneriga sama tunnetuse kätte saad, siis ...
Õppisin tangot vaid kaks tantsutundi oma uimasevõitu kursavennaga ja pärast tunni lõppu vaatasin teda ikka hoopis teise pilguga. Samba ei ole minu jaoks kuum ja kirglik tants, hoolimata karnevalidest ja paljastest brasiillannadest, tango aga küll. Kõik see vaoshoitud pinge, pilkude ja pöörete mäng.
Ehh, kes küll tuleks minuga tangosamme meelde tuletama...
Tantsutähtesid ma üldjuhul vaadata ei viitsi. Vähemalt mitte alguses. Meil plika vaatab, sest Piret tantsib. Me teised siis ka natuke vaatame.

Sain koera

Sellise väiksemapoolse ja valge, pikakarvalise. Kaelas on ereroosa jäme rihm hõbedaste kondikestega.
Kata ei jõudnud ära kiruda oma kojutulekut jala, mitte bussiga. Kohtas nunnut aga püstilolli koera, kes sihitult autode vahel slaalomit sibas. Kuna tänavale jättes oleks elukist suht varsti vaid pinnalaotus järele jäänud, siis võttis ta koju kaasa. Varjupaik teatavasti paneb oma uksed kell 17 kinni ja järele tullakse vaid vigastatud või surnud (?) loomale, sai Kata teadmise võrra rikkamaks.
Kui peni oli üürikorteri seinu üksjagu tapeedist vabastanud ja veel üht-teist kriimuliseks disaininud, tõi Kata koera meile. Vedasin puukuurist jalgrattad ja muruniiduki välja, panin tekid maha ja seal tema nüüd on. Hommikul läheme kliinikusse vaatama, ega kiipi pole (niikuinii pole) ja siis varjukasse. Loodetavasti taipab perenaine oma lemmikut sealt otsima tulla.
Koer on hüperaktiivne ja teeb kõike, mis ise tahab. Ma ei tea, miks inimesed arvavad, et toakoertele pole vaja õpetada, mida tohib ja mida mitte.
Muidu kena nässu. Kammitud ja puhas.

Itile

kes siin ja seal blogides nii armsasti mägi-eesti murrakus kommenteerib.
####
lõpetan siinkohal ajude pingestamise teemal, kas ma ikka olen selline, nagu peaks olema ja vastan teatud reeglitele ja parameetritele. Ju mitte. Mu meelest reegleid on kõikvõimalikke ja palju, tähtis on, et südame seadustega kõik hästi oleks.
####
Aga Iti kirjutas ühes kohas maasünnipäevadest. Kuidas juubelite tarvis ikka neljapäeval pool siga ette võetakse, rulaad ja sült neljapäeval, reedel shnitslid ja karbonaadid valmis tehakse ja laupäeval siis salatid ja stritslid.

Minu maasugulased peavad ikka samas stiilis sünnipäevi kuigi ehk rohkem tellitakse toit kuskilt kohvikust. Ma ise olen nii võõraks jäänud selles kõiges, mis kunagi ka minu elu osa oli. Naljakas, kuidas kõik ununeb.
Vanasti ikka võeti külaskäimist tõsiselt. Oli teada, et tullakse vist külla. Telefone ju polnud. Või msn-i. Tavaliselt oli sünnipäev või jaanid või midagi sellist, sest ega maainimene niisama naljaviluks linnaskäiku ette ei võtnud.
Laupäeva hommik algas meeletu koristamise ja kloppimisega. See kestis tunde aga sai lõpuks ühele poole. Siis algas palavikuline salatihakkimine, lihavasardamine (eesti rahvustoit shnitsel:)), hea kombe kohaselt tehti nii kartulisalatit kui rosoljet. Keldrist toodi üles parimad marineeritud kurkide purgid ja tumepunaselt sillerdav sõsrtamahl. Pliidirauad köeti punaseks ja seal podisesid kartulipotid, kapsakausid ning liha särises pannil.
Kui kartulid tulele pandi, hakkas juba õhtu lähenema ja ootusärevus oli suur. Mina sebisin lauale linasid ja kuldtriibuga taldrikuid, tasakesi tinisevaid kristallpitse ja punase-kollasetriibulisi morsiklaase.
Ja siis tulid külalised. Ilusad linnariided seljas, milles natuke ebamugav olla. Esikus pakiti lahti lilletuutud ja anti üle kingitused, lauale pandi tort,kus õitses terve peenratäis kreemiroose.
Ja siis hakkas sünnipäev. Oimetuks söömise ja telekavaatamisega. Kui õues juhtumisi külm oli. Maal oli mõnusam, seal mängiti kannelt või akordioni, lauldi Tule mulle Manni või Kaks laulijat, üks noor ja teine vana ning isegi rebiti vähe tantsu.

Ma ei tea, miks see toiduvärk nii tohutult oluline oli.
Minu kevadel surnud tädi Helju oli selle ala meister. Neid marineeritud seeni, täidetud mune ja lihalõike, mida alati nende pool pakuti! Espetsiaalselt minule toodi lauale kolmeveerandliitrine purk murakakompotti, mida ma õndsusest sulades peaaegu üksi nahka pistsin.
Helju sööke lihtsalt ei saanud söömata jätta, olid siis kartulivõtmise talgud, niisama läbiastumised või sünnipäevad, alati vankusid sa tema uksest välja, söömisest neljakandiline ja mõtlesid, et lähemad paar nädalat ilmselt rohkem midagi süüa ei tarvitse.

Kuidas naised küll jaksasid sedasi vaaritada? Kasvõi mu ema? Me isaga ka aitasime aga ilmselt mitte oluliselt.
Ükskord oli emal miski väiksem juubel ja kõik see ettevalmistuste rida käis, nagu tavaliselt. Tädi Maie oli veel abiks. Kõik sai valmis aga külalisi ei tulnud ega tulnud. Ja ei tulnudki! Ema, naabrinaine ja tädi Maie siis nukralt jõid viina ja tegid abituid katseid toidulaadungit vähemaks süüa. Ema oli kaua aega solvunud ja kurb. Sugulastel oli muidugi mõjuv põhjus mitte tulla: neil lehm hakanud poegima.

Praegu on seda rosolje ja moorpraadide värki vähemaks jäänud. Ma ise pakun külalistele tavaliselt miskit kooki või pirukaid, suvisel ajal grilli ja salateid, ei muud. Aga kui emale-isale maasugulased külla tulevad, siis ikka jah, kardulad tulele ja pann kah.
Tegelikult on nagu nukker ka, et ema juures need triibulise morsiklaasid ja kuldäärega taldrikud puhvetis igavlevad. Või supitirinad, kohvikannud ja vaagnad heeringarullide või täidetud munade jaoks. Ma pole elu sees täidetud mune teinud! Äkki võiks? Kui lahe oleks kiire grillimise asemel külalistele - või omadelegi- hoopis matsakast punaste krüsanteemidega kirjatud supitirinast suppi serveerida!
Võtaks aega, valmistaks ette. Koristaks ja keedaks. Rõõmuga, mitte sunniga.
Võiks proovida.

Kuidas mitte mõelda

See himustamise teema on mul hinge peal.
Jah, Mt 5:27-28 kohta teadsin küll ennegi aga pole selle üle varem pikemalt mõelnud.
Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida endast ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.
Sealsamas mäejutluses on veelgi kohti, mis tänapäeva inimese (aga kindlasti ka inimese 2000 aastat tagasi) ohkima panevad.
Mt 5: 38-42 ärge pange vastu kurjale vaid keerake teine kõrv ette, laenake, kui palutakse jne.
Või 5:22-24, igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; kes ütleb vennale tobu, kuulub suurkohtu alla aga kes ütleb “sa jõle”, kuulub põrgutulle.
Vaenlase armastamise käsku 5:44 on rahuajal veidi lihtsam pidada aga kui on sõda või muud vapustused…
Elu oleks ilus, kui kõik inimesed täpselt nii toimiksidki. Paraku me elame maailmas, mitte taevas. Nende põhimõtete järgimine tundub võimatu. No ausalt!
Võimatu tundub oma mõtteid juhtida ebameeldivatelt asjadelt eemale. Võimatu tundub peksjale teist põske pöörata. Kui kõik kristlased laenaksid kõigile, kes vaid paluda oskaksid, ei siis poleks sms-laene vajagi, vähemalt seni, kuni kõik kristlased pole veel kuuse alla kolinud. Mitte vihastamine….. minu puhul on see võimalik ilmselt vaid aju ja südame eemaldamise teel.
Vaenlase armastamist olen praktiseerinud. See tuli metsikute pingutuste tulemusel… no umbes 70% ulatuses välja.
Himustamise kohta kohe ei teagi. Defineerige himustamine. Reaalset soovi või plaani kellegi teisega liini ajama hakata pole olnud. Kas ekraanil Brad Pitti silmadega silitamine käib kah sinna kategooriasse? Või unes kellegagi… mis iganes?

Mis teha, kui meid on sellisteks lihalikeks, vihastuvateks, porisevateks olenditeks loodud. Me võime vaid oma südames tahta paremaks muutuda ja parandada käigupealt oma vigasid.
Vähemalt ma tahan. Kas õnnestub, pole kindel. Keskajal oli moes patumõtete eest ennast konkreetselt piitsutada. Või vahetpidamata palvehelmeid veeretades mõtted sündsad hoida. Huvitav, kas see aitas? Ja kas sellel oli mõtet?
Ma enesekriitikas olen muidu kõva. Kardan, et kui selles veel volüümi juurde keeran, ei jääks minust enam üldse midagi järgi.

Kelles teema mõtteid tekitas, vaielgem. Või blogige ja linkige mulle kommentaaridesse.
"Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!"
1Ko1:2

Ma olen juba tükk aega tahtnud küsida..

.. miks ei tohi rattaga üle sebra sõita?
Olen jubetu kangekaelne, kui nõutakse midagi, mis tundub arusaamatu ja ebaloogiline. Mees mul püüdis seletada, et jah, muidu on ratas nagu sõiduk aga vöötrajal peab käituma nagu jalakäija. Aga MIKS?
Saan aru, et kui sebra on rahvast täis, siis loomulikult ma ei hakka sealt ratta seljas üle rallima ja lükkan ilusti käekõrval. Aga kui ma oma kodu juures sebra servas rattaga seisan, ainsa inimesena ja auto peatub, kas ja miks ma siis ka pean lükkama? Ma saan ju kiiremini üle tee, kui sadulasse istun ja pedaali vajutan ja autojuhile saab ka kiiremini tee vabaks? Aga kui ma inimtühjal tänaval üle sebra sõidan? Siis ka peab maha tulema?
***
Ja veel vaatasin eile natuke Tõehetke kordust. Oli küsimus: kas sinu meelest on eneserahuldamine patt? Jah, ütles mees.
Miks? Kellele see siis nüüd veel kurja teeb? Kas on mingi piiblikoht, mida ma ei tea?

13 ja täiskuu

Sellist kammi kui täna tööl pole minu silmad tükk aega näinud ja kõrvad kuulnud. Paraku sain ka mina sellesse asja segatud. Uskumatu, kui palju annab kaheksa töötunniga tekitada vääritimõistmist, segadust, solvumist ja vihastamist.
Minu meelest võib kogu konflikti taandada mõttetule võimuvõitlusele: üks asutus ütleb, et meie teeme, mida meie tahame ja teine väidab vastu, et ei, hoopis meie dikteerime, mida teie teha võita.
Mehed.
Mehed!
Ja mina nigu loll siis seal vahepeal. Masendav. Kui töö sellistesse rööbastesse pöörab, siis ma ei sobi seda tegema, mkm.
Mul oli veel Kati tööl kaasas, kuna ta oli hommikul veidi hädine. Ühest küljest sain teda vahepeal süles hoida ja see oli väga rahustav, teisalt loodan, et ta laskis kõik need kõlavad igasugustesse põnevatesse kohtadesse saatmised meie kabinetis kõrvust mööda :P
Mehed, ütlen ma veelkord. Selle asemel, et keskenduda rahulikule lahenduse otsimisele, minnakse sarvipidi kokku.
Minu kodu on nädal aega meestevaba- Miku ei tule arvesse.
***
Kas te seda leitud lapse lugu ikka teate? Neid fotosid on ju võimatu vaadata!
Kas igapäevane majanduslanguse annus on lehtedest loetud? Aga eilne tähtede laulu-tantsuannus? Minul jäid vahele ja Jumal tänatud.
Vaatasime lastega hoopis Naerata ometi ja leidsin, et jätkuvalt suurepärane film. Üritasin seletada, miks lastekodusse satutakse.
See leitud lapsuke... olgu langus või tõus siin riigis, põhilised mured on ikka samad. Reklaamid kinnitavad võrgutaval sosinal: HOOLI ENDAST ja MA OLEN SEDA VÄÄRT.
Aga hoolige ikka teistest ka.

Saarele või rannale

Mulle kangesti meeldis Kristiina Ehini intervjuu tänases Sirbis. Ta räägib muuhulgas oma Mohni saarel elamisest:
“Saar on üks suur üksilduse sümbol. Saarel oleks andis kogemuse, kuidas leida endas üksildust, seda puhast paika. See andis ka oskuse suures rahvahulgas üksilduse saar endas üles leida ja alles hoida. /***/ soovin osata hinnata kohtumisi, sest linnas elades tekkis kiiresti suhtlemise üleküllus. Üksildases maakohas saab teine inimene aga vanaaegselt oluliseks, lausa pühaks. Eriti suur ja ilus sündmus on siis see, kui mõni sõber külla tuleb. Mulle meeldib selline vanaaegne ootamine, kui inimesed on tähtsad. Samas naudin ka linnamelu.”
Mulle saared ei meeldi. Maarotina ei armasta ma laevasõitugi, keset vett olemine tekitab ebakindlust. Kunagi ei tea, kui sügav on vesi sinu all ja kuna võib tuul tõusta. Ju minu usk pole siis nii tugev, et julgeksin oma kontrollivajadusest lahti lasta.
Rannal olemine meeldib küll. Vaatad vett ja tuult. Eriti mõnus on hulkuda rannas sügistormide ajal, kui turistid-suvitajad pigem soojades mudavannides lesivad. Juulikuu kuumal päeval lamada rannaliival ühena 12 000-st lamajast - tänan ei.
Aga rannal seistes võib iga kell otsa ringi keerata ja linna poole tagasi jalutada.
Üksindusse suhtun samamoodi- oleks ikka hea, kui saab soovi korral sellele selja keerata.
Kohtumisi erilisemaks muuta sooviks küll. Praegu ei taha ma nädalavahetusel ninagi kodust välja pista. Kasvõi koristan maja, praen kotlette või riisun lehti. Laske palun olla. Isegi uudiseid ei taha telekast vaadata.
See toobki kaasa, et kui tahaks teinekord mõnda armast inimest näha, pole enam kedagi silmapiiril. Neilgi omad tegemised, saarel käimised ja linnamelu.
Samas teeb see kohtumise väärtuslikuks, kui see kord toimub. Aga seni.. kohtun oma töölaua, telefoni ja arvutiga ning õhtuti supipoti, triikraua ja põrandaharjaga. Regulaarselt.
Muidu ma ei põe.
Aga ilma parima sõbrata on küll kurb olla. Jalutad rannal või möödud lemmikkohvikust - üksi. Tuleb mõni vahva mõte või idee, leiad laheda video, tahaks kohe temalegi teada anda – ei saa. Tahaks muret või rõõmu jagada – ei saa. Vahel ei julge ka. Et äkki segan valel ajal. Tunnen temast puudust…
Mis parata. Ise süüdi.
Üleeile unustasin ühele sõbrale sünnipäeva puhul helistada, helistasin siis päev hiljem. Ta ei pahandanud. Aga nii see algab. Väikestest asjadest. Varsti oledki saarel ja ehitad paaniliselt paati. Või ei ehita. Lased üksindusel enda sees ja ümber kõik ära täita. Nõuab julgust…

Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära ühes kõige pahaga. Aga olge lahked üksteise vastu, südamlikud, andke andeks üksteisele, nõnda nagu ka Jumal Kristuses teile on andeks andnud. Ef 4.31-32
Pildi kahest lahkest vanainimesest tegin mitte saarel vaid linnalähedasel aiamaal.

leidsin midagi

Miks keegi pole mulle varem öelnud, et on olemas selline muusikaline kollektiiv nagu Sigur Ros? Nad käisid Tallinnas ja mina ei osanud isegi sellest midagi arvata!
Nüüd leidsin tema üles ja olen nagu puuga pähe saanud.
Kes ometi töö nüüd minu eest ära teeks, mul pole ju aega enam, pean juutuubis istuma :((

Ma olen mitu korda proovinud Youtubesse ennast kasutajaks regada aga millegipärast ei õnnestu. ITinuub olen...
Seega peab leppima lingiga. Sellel ilusjubedal videol on teine variant ka, hobustega.
http://www.youtube.com/watch?v=aMEE9AW94Hs&feature=related
Täiesti kirjeldamatu, milline laul.

Hiljem
no rohkem nii rabavaid lugusid ma ei leidnud, natuke uniseks jäid enamus minu jaoks. Terevisioonis näidati nädal või paar tagasi üht SR kepsakamat lugu, kontsertsalvestus oli ja väga hea aga mis see oli ja kust võetud, ei tea...

Kuidas elad, Ann?

Rakvere teatri tükk ja saal oli puupüsti noori-lapsi täis. Ma käisin oma tütrega, kes on Anni triloogia mitu korda läbi lugenud ja sõbranna pluss tema tütrega.
On see teismelistega teatri vaatamine ikka vanainimesele üks piin ja pingestus!
Meie taga istus rivi neiukesi, kes vahetpidamata mitte väga vaiksel sosinal kõike laval toimuvat kommenteerisid. Jajah, ma saan aru, et lavakangelase tegemistele tahaks kangesti kaasa elada aga ma kohati ei kuulnudki, mis näitlejad rääkisid. Ja piigad ise ka ei kuulnud, kogu aeg küsisid- misasja? mida ta nüüd ütles?
Minu kõrval istusid nii 4 klassi poisid. Ühe etenduse tegelase nimi oli Kristjan ja kujuta ette, minu kõrvalistuja nimi oli ka Kristjan! Seda elevust ja paanikat! Jäta või etendus seisma, et terve saal ikka kuuleks, et siin istub ka üks Kristjan.
***
Aga etendust ma väga ei kiida, õigemini lavastust. Suht heast ja popist raamatust tehtud tükk kippus jääma tuimaks ja staatiliseks. Esimeses vaatuses veel oli nooruslikku särtsu, teine vaatus toimus suvilas ja seal oli ainult üks pikk ja igav istumine ja vestlemine. Väga lahe oli etenduses aktiivselt kaasalöönud bänd, mulle väga meeldis.
Lisaks oli kaasatud nn jutustaja ja publikuga suhtleja, kes pani kõige huvitavamal kohal etenduse seisma ja pinnis publikut- nii, mis nüüd toimub, mida Ann võiks teistmoodi teha, mida te tahaksite tegelastelt küsida. Iseenesest huvitav idee aga hakkis etenduse nii tüütult ära. Krissu ütles: nad vist ise said ka aru, et vaatajad ei saa millestki aru ja tahtsid siis asjad üle seletada.
No miks seletada, noor inimene oskab äkki ise ka endalt küsida, miks asjad lähevad nii nagu nad lähevad ja mis võiks teistmoodi olla? Ärge alahinnake publikut!
Või et äkki oleks noortel lahe ise kohapeal arvamust avaldada?
eh, ma ei tea.
Noored TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid-näitlejad olid tublid, neile pole mul midagi ette heita.
***
Tegelt ajas natuke ka etenduse temaatika närvi. Ann oli korralik tüdruk, kes asjaolude kokkulangemise tõttu läks vanematega tülli, jooksis kodust ära ja tegi tutvust "suurte inimeste" maailmaga. Tavaline asi. Aga ei peaks ehk jätma muljet, et see on tavaline ja norm asi? Minu arvates ei ole normaalne 14aastaselt suvilasse põgeneda, ennast seal segi kammida ja sobivalt mesikeelsele kutile süütus kaotada.
Ma TEAN, et asjad tihti nii käivad aga vähemalt selle etenduse põhjal ei jäänud mulle muljet (ja usun, et ka saalitäiele noortele), et see oleks vale. Ann tahtis sisimas koju tagasi ja läks ka, suurema ja targemana aga ...
Ma ei ole Valliku Anni-triloogiat väga põhjalikult lugenud aga kolmanda osa lõpuks läheb Annil-vaesekesel päris viletsasti, istub teine hullumajas ja otsib, kust otsast saaks uuesti elu elama hakata.
Ei ole kerge see suureks saamine, ei ole... Igaühel oma maailmavalu ja mured.
Mul oli kahju Rita-nimelisest tegelasest, kes oli probleemsest perest ja nagu natuke loll või nii, ning püüdis seda korvata eriti aktiivselt suurte inimeste elu (ja mitte selle parima poole) elamisega. Poiss ütles talle, et ta on ajudeta lehm ja saal hirnus naerda.
Kelle klassis poleks käinud mõni selline "ajudeta" isik, kelle eneseusk on nii maa sisse tambitud, et ei jäägi muud üle, kui mujal püüda ennast realiseerida? Meie klassi kahemeestest st naistest sai üks lapse 8 klassis ja teine kaksikud 9. klassis. Vat ei teagi, mis poiss-kahemehest on saanud...

Väike viktoriin

Eile juhtusin tööle minema koos tuttavaga, kel 16aastane poeg. Rääkisime oma järeltulijatest ja naersime, et meie, vanurid, peaksime mingi sõnastiku välja töötama teismeliste terminoloogia mõistmiseks.
Kes või mis on:
nõulaiferid
ja nuubid?
Mida on vaja, et tulemusrikkalt moššida?