Veike juttlus

Mul ikka kripeldab hingel see Jumala usaldamise teema. Täna küsis K, kuidas ma saan juhtimise oma elu üle käest ära anda ja usaldada? Et ikka ise ju on kindlam sebida enda eest. Ja kuidas ma lepin kellegi OMA olemisega?
Ma pean selle loo kirja panema, ta ei lase mul rahus olla muidu.

Oli nii.
Kui ma kunagi kristlaseks sain, olin ma kaua aega pettunud kogu värgis. Ma enda arvates lahendasin ju kõik oma probled sellega: olen "Jumala erakonnas",oma jope, nüüd peab mul ometi kõik hästi minema, sest kristlased on ju kõik alati nii häppid!
Võta näpust. Ikka sama: haigused, probleemid, rahapuudus. No mida!
Siis tuli must auk, antidepressandid, rahustid, mida ma ei suutnud pikalt päeva tarbida ja muu jama. Selline olukord, et ise ei saanudki enam midagi teha. Kõik asjad olid ära tehtud. Arstidel käidud, eneseabiraamatuid loetud, sõprade õla najale toetatud, psühholoogile kurdetud, nutetud, läbi mõeldud... Ei midagi.
Lõpuks jäigi järele veel ainult Jumal. Rippusin psalm 23 küljes ja uskusin, et lahendus peab tulema. Andsin rooli käest ära: mina enam ei oska, ma olen ju sinu oma, vaata ise, mida minuga teed.
Kummaline, aga sellest hetkest hakkasidki lahendused tulema. Erinevate kosutavate kohtumiste ja õigele reale aitavate raamatute läbi. Ise ka ei usuks, kui keegi teine räägiks:D
Olen ikka kartlik ja ebakindel inimene edasi. See on ekslik arvamus, et kristlastel ei ole muresid ja kahtlusi ning nad säravad näost kõik aeg kut juudi jõulupuud. Aga ma ei karda enam juhtimist üle anda.
Muidugi on vaja sebida, et kõik oleks igapäevaelus hästi aga mitte üleliia. Me ei saa kõike kontrollida, küll aga loota, et Jumal meist hoolib ja teab paremini, kuidas asjad peavad minema.

Vaata.
Mul (sul ka, ma tean) on kapis talvejoped ja talvesaapad, kuuris ahjupuud. Et kui talv tuleb (vanasti tuli talvel tuli lumi maha mitte ei niidetud jaanuaris muru), siis saaks sooja.
Mul (sul ka) on vaja teada, et elektri, telefoni ja vee eest on makstud ja seega ei ähvarda oht, et EE sul elektri välja lülitab ja Elisa telefoni.
Mul (aga sul?) on enda ja teiste pereliikmete riiete küljes helkurid, et me pimedal ajal autodele nähtavad oleksime.
Seda kõike on vaja teha, et tunda end turvaliselt.
Jumal on minu jaoks nagu hinge elukindlustus. Mis iganes võib ka elus ette tulla, minu hing on Jumala vestitaskus ja sellega ei juhtu midagi halba. Loodetavasti lähevad minu pisikesed igapäevatoimetused kah hästi aga see ei ole isegi põhiline. Enamasti lähebki kõik hästi, kui usaldad. KUIDAGI lahenevad ju alati kõik asjad ära, iseasi, kas me oleme nõus tulemusega leppima.
Mul on Jumala usaldamisest sellised pisikesed naljakad kogemused, mis võivad tunduda teistele tähtsusetud aga mulle olulised. Olen kirjutanud ju siingi, kuidas olen rahakoti leidnud üles teises linnaservas või hoopis võõras riigis ja võõras linnas. Või kuidas lennukis puhub taganttuul ja jõuan ümber teise lennukisse ümber istuda isegi ajavaruga. Või kuidas mitmed salajased soovid lähevad täide täiesti ebaloogilisi teid pidi.

Seda on nii raske seletada.
Jumal näeb sind täitsa ilma helkurita, pilkases pimeduses. Isegi siis, kui sa kohe üldse ei taha, et ta sind näeks.
Ja ei ole õudne tunne juhtimist käest anda, enam mitte.