Ma polegi siin eriti oma kassi presenteerinud.
Vedru on meil umbes 6aastane. Ta toodi meile tuttavate poolt ühel suvel, kui mina olin lastega Tartus. Pisike kõhn kirpe täis kassipoeg, kes luuras meid põlevi silmil tugitooli alt.
Mina kartsin, et kass ja titt teevad üksteisele haiget. Aga ei teinud. Kati oli vast pooleaastane, ukerdas kevadel õues peenarde vahel. Kassipoeg tuli ja põrkas sealsamas ringi, (sellepärast ta Vedru mimeks saigi) sedasi naljakalt külg ees ja saba püsti ja hüppas titele pähe. See naeris mis hirmus:)
Ma pole lubanud kunagi lastel kassi süles tirida ja nukuriideid selga toppida. Kassil olgu kassi mängud ja lastel enda omad. Niisama nööri otsas paberitutti püüda oli ka mõlemal poolel lõbus. Võibolla sellepärast polegi Vedru kunagi lapsi tõsiselt kriimustanud, talus isegi seda, kui Kati väiksemana tal tugitoolis peaaegu otsas istus.
Üksvahe läks Vedru väga meheks kätte ära. Käis pidevalt pulmades ja tuli, verine ja porine, jubedalt kuse järgi haisedes. Lõpuks sai meil sellest isu täis ja Vedrul võeti munad maha. Sellest ajast peale on meil kass-diivanipadi, kes viibib jahedamal ajal õues ehk viie minuti kaupa. Tema lemmikkoht on külmkapi otsas, kust ideaalne kapiukse avamismomenti tabada. Ükskõik kui palju me teda söödame, ikka on ta külmkapi ukse kiuksu peale platsis, kõigest väest näugudes. Me kõik juba teame seda ja ütleme talle- jajaa, me ei usu su juttu, et sa pole IIAL süüa saanud.
Pidevast mugimisest hoolimata püüab Vedru hiiri ja linde. Loomulikult ilmub ta siis meile akna taha, näub täis suuga kuidagi, tahab saaki meile näidata ja kiit-kiit saada. Olen teda unise peaga koos hiirega tuppa ka lasknud ja oh kui virgutav oli mehe, kassi ja põrandaharja abil kell pool 1 öösel mööda kööki suhteliselt elusat hiirt taga ajada...
Koeraga suhtlevad nad nagu kass ja koer. Tõsiselt haigelt ei tee aga tüütavad teineteist hoolega. Koer võtab tal oma suurte ilaste lõugadega tasakesi keskelt või peast kinni ja kass kitkub küüntega Lotsi rippuvaid mokki, kulme ja nina, brrr...
Aga tore, et meil on nii kass kui koer. See on vist nii, et kui lapsepõlvekodus on loomad olnud, siis tahaks, et enda kodus oleks ka. Ja minu arvates on hea, kui kodus on lapsi ja loomi. Viimasel ajal mõtlen, äkki võiks isegi kaks kassi olla..
Kassisõpradele
Friday, November 07, 2008
Posted by ritsik at 11:59 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Väga armas Vedru teil. Ja ma arvan, et ta on tänulik, et teda hoolimata tookordsetest kirpudest ja väikesest lapsest siiski ka adopteeriti. Meil on kaks kassi ja vahel on väga huvitav jälgida, kui erinevad nad on.
Aga koer on teil ka super, oli vist Lotte nimeks. Ta just ideaalne suureks kallistamiseks.
vahel tundub, et me kassid pole ka IIAL süüa saanud :)
aga kaks kassi on parem kui üks kass! :)
he, word verification ütleb ka, et catises :)
meil on nii paljudel tuttavatel kaks kassi. Ja kaks koera. ja vähemalt kolm last:) Nii et arenguruumi meil on.
Armsad pildid.
Mina ei taha loomi. Vbl on see õige, et kui lapsepõlves on loomad olnud, siis tahaks suurena ka. Meil ei olnud. Õueketikoer oli, aga see vist ei lähe arvesse.
Mees tahab koera. Neil oli kodus koguaeg mitu koera. Ja suured ka veel.
Tegelikult on teada küll juhuseid, et inimene, kes kunagi pole koertest-kassidest midagi arvanud, oma suhtumist muudab, kui satub just talle õige loomaga kokku. Aga kui ikka mingi tõug ega isend vähimatki sümpaatiat esile ei kutsu, siis on targem loom võtmata jätta. Mis siis, et mees ja/või laps tahavad, kõige rohkem tegeleb loomaga ikka pereema.
Post a Comment