Meie elu vol 464

Ega meite kodus endiselt igavuse üle kurta ei saa.
Eile tõi poiss koju trennist võõra jope, mille ta oli eksikombel oma kotti pistnud sest jah, see oli tõesti ühe tema jopega üksühele vastav. Mõned kiired telefonikõned treeneriga, kes siis autoga jope järele tuli. Tegin akna lahti ja ulatasin jope, tema sirutus rõõmsa näoga selle poole ja-
-kadus väikese abitu karjatuse saatel vööst saadik meie aknaalusesse lund täis aetud kraavi-
No ma tõesti ei tulnud selle peale, et teda hoiatada, kraavi on akna all vaid jupike ja keegi pole sinna varem kukkunud va mina, kui ma põgeneda püüdvale koerale otsa hüppasin…
Aga vähemalt ei murdnud ta midagi ära. Treener.
***
Veel oskas poiss ujumistunnist tulles jääda bussist maha. Laekus lõpuks koju ja keeldus õhtusöögist. Väga ebatavaline! Selgus, et kuna bussipeatus on Selveri kõrval, olid nad sõbraga seal aega veetnud ja osalenud kõikides degusteerimistes kuni kõht ähvardas rebeneda. "Me vahetasime vahepeal jopesid ja mütse omavahel ja siis käisime jälle ja siis veel korra," seletas poiss. No nuta või naera…
***
Täna käisin oma pesamunaga üht jõuluetendust vaatamas ja see oli nii nüri, et isegi minu paljunäinud silmadel ja kuulnud kõrvadel hakkas valus. Läilade jõulušlaagrite saatel taidles ringi paar päkat ja kolm hunti. Kaks hundiplikat ajasid kotti jäneseks moondunud päkapiku ja karjusid ta peale – jää vait, missa kisad, kassa kaks minutit ei saa vait olla- ja kolmas, hiigelrindadega hüperaktiivne hunditüdruk päästis ta kotist välja, siis arusaamatused lahendati ja kõik hoidsid kätest kinni ja tantsisid ja…
Istusin ja piinlesin seal tund aega ning hakkasin oma pooltukkuva ajuga ise jõulunäidendit välja mõtlema. Sinnani jõudsin välja, kus päkakas viis poisi, kes ta salakavalt sussi seatud lõksuga kinni püüdis, oma riiki ja nad istusid koos ja vaatasid lcd ekraanilt piilukaamerate salvestisi….
***

"Ta oli juba aastaid igavust otsinud, kuid polnud seda kunagi leidnud. Just siis kui see oli tema käeulatuses, täitus ta elu järsku peaaegu tapva põnevusega. Mõte sellest, et keegi loobub vabatahtlikult 50 aasta pikkusest igavusest, tegi ta nõgaks. Viiekümne aastaga, mõtles Rincewind, suudaks ta tüdimusest kunstivormi teha."
Pratchett, "Ürgsorts"