Pärnu kiituseks

Ma olen ülekohtuselt tihti, valimata kohta, isikut ja aega nimetanud Pärnut uimaseks, ebasõbralikuks ja endassesulgunud linnaks. Orienteeritud ainult suvisele üürikesele rannahooajale ja turistidele, omal moel edev ja põhjusetult ennasttäis. Ei jõua siia põnevamad kontserdid ega PÖFFi filmid.
Tegelikult pole see nii.
Eile mõtlesin, et hoolimata saamatust ja ebapopulaarsest linnavalitsusest, lagunevatest tänavatest, peksupealinna mainest ja aina kerkivatest mõttetutest kaubamajadest on Pärnu sees veel üks Pärnu, värviline, armas ja soe nagu lapitekk.
Selle moodustavad inimesed, kes armastavalt siiralt oma linna ja tööd ning oskavad unistada.
Näiteks kunstikooli direktor, kes korraldab oma koolis linnarahvale avatud päevi ja õpikodasid, on suutnud käivitada kunstikursused lastele, täiskasvanutele ja isegi turistidele ning viinud oma õpilased õppereisile Veneetsiasse. Lihtsalt, et nad saaksid päris kunsti sees olla ja tajuda lõunamaist, kunstnikele nii erilist valgust.
Punase Torni peremees ja perenaine on teinud Pärnu vanimast ja üsna unustusse vajunud ehitisest suurepärase käsitöökoja, mis koondab igat masti kunsti- ja käsitööhuvilisi.
Tekstiilikoja perenaine on samamoodi tekitanud kangakudujate, viltijate ja tikkijate partei, kes saadud käsitööpisikust ilmselt enam iial lahti ei saa.
Loodusmaja direktor on aastakümnete pikkuse hala uue maja järele muutnud imeilusaks ökomaja projektiks ning ma väga pean pöialt, et see unistus paari aasta jooksul ka teostub.
Raeküla vanakooli keskuse perenaised, kes on ühele auväärsele majalobudikule taas elu sisse puhunud nii, et see töötab korraliku külakeskusena koos kõigi oma huviringide ja tantsupidudega.
Väikesed kogudused, kes korraldavad (küll harva aga siiski) perepäevi ja ülelinnalisi noorteüritusi (neid ei korralda siin linnas küll tõesti keegi teine).
Pillimehed ja tantsuõpetaja, kes ilma rahata käivad kaks korda kuus mängimas teises linna “kultuurimajas”, et soovijad saaksid õppida vanu rahvalikke tantse.
Lisaks veel palju toredaid ja hingega oma töö juures olevad õpetajaid, treenereid, ringijuhte, kohvikupidajaid jne. Ilmselt ka ärimehi ja ametnikke aga nende tegemistega pole ma väga kursis.

Mu päev muutub kohe rõõmsaks, kui mõne sellise entusiastiga kokku satun. Mis siis, et võibolla osad nende unistused on määratud unistusteks jäämagi ja võibolla mõned tunduvad kõrvalvaatajatele isegi naeruväärsed ja ebaolulised. Nad teevad kogu hingega seda, millesse usuvad, see on põhiline.

Pärnakas ei saa väga kergesti võõrastega sõbraks, selles suhtes on see tõesti kinnine linn. Samas kui võtta vaevaks kellegi ideid ja püüdlusi toetada või vähemalt tunnustada, oled sa juba osaliselt omaks võetud.
Millegipärast on enamus nendest tegijatest naised.
Millegipärast on enamus neist, kelle mõtted minu omadega kokku kõlavad, mujalt Pärnusse kolinud inimesed.
Millegipärast kõik ideed siin ei juurdu, näiteks ei saanud jalgu alla kirjandus- ega filmiklubi. Võibolla pole siin piisavalt intelligentset publikut, võibolla ei suutnud tegijad piisavalt meeskonda koguda. Aga ehk kunagi?
Mina ei kaota lootust.