Hämmastav, kui kerge on tasakaal kaduma.
Täna piisast selleks lihtsalt poolest tunnist nürist ootamisest ja kolleegi pillatud lausest.
Mu töö oli ammu tehtud aga minust mitteolenevatel põhjustel ei saanud ma veel koju minna. Tahtsin helistada lastele, et nad Katsile lasteaeda järele läheksid aga neil uduheeringatel olid telefonid väljas.
Istusin. Ootasin. Kell oli juba pool kuus. Sai pool kuus läbi. Ütlesin kolleegile, kelle järel ma põhimõtteliselt ootasin, et mul lasteaeda oleks juba vaja minna. Tema vastas seepeale ... ah, vahet pole, mida ta ütles. Seepeale sõitis mul katus ja tuiskasin uksest välja.
Bussipeatuses olid loomulikult kõik bussid ära läinud, külmetasin seal ja valasin kibedast enesehaletsusest pisaraid.
Jah, Katil polnud midagi lasteaias viga, kui peale kuut sinna jõudsin, istus koos teise viimase lapsega rõõmsalt puu otsas.
Jah, ma oleksin võinud hädapärast juba varem ära minna aga ma tahtsin, et kõik saaks ikka õigesti ja hästi valmis.
Ei, need töötajad, kel oma lapsed juba suureks kasvatatud, ei pea minuga arvestama.
Ei, keegi ei pea jagama minu põhimõtet, et pere on tööst tähtsam.
Jah, mul pole kedagi süüdistada, kui ma ise töö ja muu elu ühitamisega hakkama ei saa. Triikimata pesu kuhi nädal otsa nurgas, kiirnuudleid ja võileibu mugiv perekond ja ema, kes ei jaksa õhtuti koera jalutada ega lastega suhelda. Seejuures ei saa minu töökoormust paljude kolleegide omaga üldse võrrelda, vahel tundub, et ma justkui ei teegi eriti midagi ja tegijamad tegijad jäid tänagi veel minust arvutiekraane põrnitsema.
Kuidas teie saate tööl käidud ja ühtlasi kõike muud tehtud? KUIDAS te tont võtaks, saate?
Hiljem...
Ma ikka oskan end leili ajada.
Kui rahulikult mõelda, saavad priority-d taas selgemaks.
Kati ütles koduteel mossitavale minule- nonoo, naised küll ei nuta!
Ma`i saa akkama
Thursday, November 20, 2008
Posted by ritsik at 1:05 PM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
ah vahel tekib kahjutunne laste suhtes, enesehaletsus enda suhtes. Selline on lihtsalt elu.
Sa oled väga tubli ema, jõuad mitu erinevat asja teha. Töö kõrvalt annab ikka naistel ema ja naine olla. Igale poole vaja jõuda.
Katikesega muidugi kõik korras oli, laps oli aias ja aeda lukku ei pandud , kasvataja oleks hädaga nagunii sind otsima hakanud.
Mul on hea meel, et sul on sinu töö ja kontor. Mul ei ole näiteks midagi , ei tööd,, kontorit ega kolleege (mõistvaid ja mittemõistvaid), Lihtsalt pole tööd siin maal. Ainus võimalus saekaatrisse puid järkama minna. Ma 2 nädalat pidasin vastu tööd tehes-kolleegid olid küll vahvad aga töö....ma ei suutnud seda teha.
Nii hea, et sul on töö, lapsed, kool, aed, pere, mees, hoolitsemise võimalus. Sa ei ela vanatüdrukuna üksi kibestununa.
Mina ka tahaks aeg-ajalt küsida - kuidas te suudate. Aga ise ma olen oma elu selliseks elanud, keegi ei käskinud mul ju näiteks kooli minna. Aga just tänu koolile istusin ma eile terve õhtu suletud ukse taga ja läksin sekundiga endast välja, kui keegi julges ust paotada ja mu mõttelõnga katki rebis. Lõpuks tütar ikka arglikult piiksus ukse taga - et kas unelaulu ka täna ei saa. Vedasin siis ennast toast välja ja läksin laulma. Poiss oli selleks ajaks juba uinunud. Põhimõtteliselt ma ei näinudki oma lapsi eile õhtul. Süümekatel pole otsa ega äärt. Ma kogu aeg kinnitan endale, et see on ajutine. Aga kui kaua see ajutine ometi kestab???
Selliste meeleoludega on vähemasti kaks head asja - esiteks sa pole ainus, ja teiseks, need pole püsivad. Naised ju ikka saavad kuidagi selle pideva multitaskinguga hakkama.
Ma ise põen, et pean lapsed nende isa hoolde jätma alati, kui tööasjus ära sõidan. Aga kohati kuhjub sõite ja jubedad süümekad on :S Aga noh, eks tule helgemaid aegu otsa. Ülikooliõpingud juba ohverdasin, muidu läheks pooleks...
Pea vastu! :)
Tõesti on mul vedanud. Ma polnud ju eriti rahul, kui aastaid lastega kodus olin, samamoodi katus sõitis.
Tasakaal peab elus valitsema aga seda jah on raske leida ja kerge kaotada.
Ma ei kahetse oma valikuid. lihtsalt vahel oleks mulle klooni vaja. Või vähemasti veidi palderjani. Või - khm, khm, klaasikest kangemat.
Huvitav, kas ka mehed sellist ribadekstõmbamist tunnevad?
Selliseid hetki, kus emme õhtul diivanile istudes ära unemaale läheb ikka jagub. Õnneks on meil M kes lastega siis tegeleb. Ja nädalavahetustel üritan vähemalt ühe päeva lastele pühandada. Rohkemaks lihtsalt pole mahti. Ja siis kui vähegi jaksu on, siis loen või laulan neile õhtuti. Nüüd on üks uus asi meie jaoks veel lisaks. Hommikuti koos tööle/kooli minemine. Lausa kaks bussipeatusevahet saab koos sõidetud. See on suur asi. Mulle täitsa meeldib. Ja sellepärast olen isegi vabatahtlikult ja jonnimata nõus hommikul trolliga tööle minema.
Claara
Mul pole vist vaja mainidagi, et ma ei saagi praegu väga hästi hakkama. Kõik nägid seda ise see nädal...
no küll sa hakkama saad, muud ei jää üle :) oli lihtsalt sebrel tume triip ja nüüd juba on valge, onju! aga see on nii armsalt öeldud, et naised ei nuta :)
jah, ma olen ka kolmandat aastat kodus juba. muidugi on titeke armas aga minu aju! sellest on vahel kohe endalgi kahju. õhupuudus. värske õhu puudus. see on küll ikka suht kerge tekkima selles piima-ja kakalõhnalises kodus. kuigi rohkem rahul ei saakski ma olla. siis see tasakaal jah. see on õige jutt :))
Post a Comment