väikesed rõõmud

Köhin ja tunnen end suht haigelt. Ma ei tea, kust otsast peaks hakkama oma tervist turgutama, igal aastal hakkab üks põdemiste jama sügisel peale. Isegi lapsed põevad viimasel ajal vähem kui mina. Vanadus? Ma pole sageli mitte otseselt haige vaid lihtsalt mitteterve, pole energiat, siit-sealt valutab jne. Joogat? Toortoitu? Õiget hingamist? Paastu?
Nädalavahetus oli muidu positiivne. Laupäeval lõime lastega elamise läikima, sest ootasin üht kauaoodatud külalist (mitte et ma muidu ei koristaks). Juhtus aga nii, et külalisega kohtusime hoopis väljaspool kodu ja see oli tore.
Mulle tundub, et kui inimesega on mitu aastat virtuaalmaailmas suheldud ja sõber oldud, siis lihtsalt ei saagi teisiti olla, et päriselt ka jätkub juttu lõputult ja on lahe olla.
Viisin lapsed keeglisse sünnipäevale, jäime maha kõikvõimalikest bussidest ja nägime pealt, kuidas bussipeatuses sõitis vanaldane härra jalgrattal otsa eakale naisele. Kokkupõrke hetke ma ei näinud, vaid seda, kuidas kena puhas vanainimene nagu aegluubis sõiduteele mütsatas. Ma ei tea, kes rohkem süüdi oli, kas rattur, kes ei saanud hoogu bussipeatuses maha (jalgrattatee läheb just peatuse eest läbi) või mammi, kes pahaaimamatult jalgrattateele astus. Õnneks ta eriti viga ei saanud, kutsuti arst ja kõik teised mammid lendasid ratturile tulivihase parvena peale.

Õhtul kodus koristasime laste mängukorrust ja mängisime sellist mängu, et tuli teha mõnda multika- või filmitegelast. Mina tegin CSI-d, Krissu muumimammat, Miku mingit kangelast ja Kati ämblikmeest. Nii naljakas!! Siis arendasime edasi, et pidi mängima reaalseid asju. Krissu etendas siis diivanil vedelevat ja telekapulti otsivat isa, kes vasakule ja paremale arvutikeeldusid pildus, Miku etendas sama valusa realismiga närvilikku ema, kes aina tänitab ja painab, kas koolitööd on tehtud, riided ära pandud, võtmed kaasas jne. Ja ei mingi muumimamma, kes on alati olnud minu suur eeskuju:(
Ai.
Lõpuks tegid Miku ja Kati dzuudot, mis lõppes suure tüli ja suure leppimisega... Kati ehitas toanurka ikka sellestsamast boileri pappkarbist talu koos loomaaia ning magamispesaga, kuhu ta ka magama läks. Küsisin, kas kõva ei ole ja kas ta ei taha oma voodisse kolida. "Ma veel mõtlen," kostis unine hääleke. Poole öö pealt kolis ikka voodisse...
Pühapäeval anti üle kingitused isale, seekord oli selleks massaažikaart, igaüks lubas kirjalikult issile 5-20 minutit õlgasid ja selga triikida. Traditsiooniline küpsisetort oli ka.
Marte käis kaks raksu. Krissu käis koos naabritüdrukuga ja neil läks suht hästi, said pähkleid, õunu ja vahvleid. Mõned ei lasknud sisse aga enamasti lasti. Ühes kohas oli pisike laps olnud täiesti pöördes ja põrganud üles alla vaimustunult kisades MALDID!! MALDID TULID!!
Meie lapsed vanasti ootasid ka hullupööra marte, nüüd on vaid Kati põnevil. Kui me kortermajas elasime, oli rekordiks 8 voori marte (või olid need kadrid) ühe õhtuga. Kõik maja komminäljas lapsed teadsid, et meil on ja meilt saab:))
Mis siis, et programm on tänapäeva martidel-kadridel niruks jäänud, minu meelest on see vahva traditsioon ja väärt jätkamist.
Ahjaa, üks rõõmu veel. Mihkel esines ülelinnalisel laste lauluvõistlusel ja sai päris tihedas konkurentsis finaali! Ta sai eelmisel aastal ka finaali aga siis jäi tal otsustaval päeval just kurk haigeks ja ei laulnud väga hästi. Seekord oli ta suutnud endale lopsaka nohu hankida aga laulis ok. Loodame siis finaalis paari nädala pärast parimat. Kahjuks Laulukarussell on vist üle aasta ja selle aasta finaalivõitjad telesse ei pääse aga noh.... tore ikka, nad saavad seal kinke ja puha.