Lapse silmadega

Kõige mõnusam aeg minu jaoks koos lastega on nendega koos kuskile minna või olla ja midagi arutada.
Näiteks lasteaiast tuleku aeg. Mul Kats ei viitsi tavaliselt käest kinni hoida, keksib mööda loike, korjab kive ja sodi. Me tervitame kõiki tuttavaid koeri aedades ja kurvastame ühe uue ilusa pikakarvalise hundikoera üle, kes paarimeetrise keti otsas käheda häälega lootusetult haugub. Vahel istuvad katustel varesed ja kajakad, kes üle tee vastastikku häbematusi karjuvad. Vahel on kaugemal suurte kaskede otsas varblaste, kuldnokkade või siidisabade koosolekud ja me mõistatame, kas neil on päevakorras rännusihtide paikapanemine või selle päeva lõunastamiskoha otsimine.
Hommikul on ilus minna, kui päike meie selja taga tõuseb (sügisel ja talvel). Iga paari laternaposti järel vaatame selja taha ja taevas on juba uus pilt. Eile oli taevas pilves aga just meie kohal oli pilvevaba helesinine koht. Panime tähele, et teeäärsed kolm pihlakat olid marjukestest juba lagedad. Õhtul tulime tihenevas vihmas ja pimeduses.
Tänane hommik oli taas päikeseline. Kuna magasin sisse, pistsin lapse rattatooli. Lasteaiast taas kodu poole sõites nägin, et taevas oli pilvedest ja päikesest toredasti kulla-sinisetriibuline.
Vaata Kati kui ilus triibuline taevas, hüüdsin selja taha ja – avastasin, et rattatool tühi, laps ju lasteaias :D
Nii suur au on maailma koos väikese inimesega vaadata, tema silmade läbi.