Infouputus

Tuesday, November 25, 2008

Kui palju infoportaale, ajalehti, ajakirju, seminare, pressiteateid jne meil vaja on? Kui palju veel mahub?
Vahel on tunne, et see on üks ilma kallasteta loksuv meri, mille sisse võib jäädagi endale meelepärast kala püüdma.
Ja kui palju sellest infost on kuskilt kopi-peistitud ja taas ringlusesse paisatud?
Kasvõi see eilne fotoportaali lugu. Kõige tavalisem foto (no ok, ehk mitte kõige tavalisem moosinäod-diivanil-reas pilt) võib jõuda infomere väga imelikku lahesoppi ja katsu seda siis sealt välja õngitseda. Kõige pisemgi süütu lausejupp võib jääda valede kõrvade taha kinni ja jõuda kollastel lainetel tuhandete teiste silmade ja kõrvadeni, vahel üldse enam nii süütul kujul.

Vist sellepärast inimesed ongi hakanud kartma oma näo, hääle ja mõtete andmist ajakirjanikele (või kellele iganes). Igaüks püüab ennast kuidagi koos hoida, säilitades illusiooni, et nii säilib tal kontroll endakujulise infoosakese üle selles kollases, sinises, mustas ookeanis.

Nii ma saangi vahel nõudlikke kirju, kus palutakse ilmutada lehes ametlik vabandus või parandus, kuna isiku nimes on kogemata üks täht valesti. Täiesti tavaline on saada vihane kiri, kus kaheleheküljelisest artiklist on leitud üks vale lause.
Olen saanud sõimata selle eest, et kasutasin sõna "kodinad", mis olevat halvustav.
Olen saanud sõimata selle eest, et asutuse nimes oli väike algustäht. Seleta siis, et keeletoimetaja nõuab nii.
Olen saanud viisaka kuid ahastava kirja 14aastaselt poisilt, kelle vanuseks oli kirjutatud 13 (alginfoallika viga).
Olen saanud ümbrikutäie, PAKSU ümbrikutäie leheväljalõigetega, kus tähelepanelik lugeja joonis alla kõik sõnad, mis tema meelest olid vale õigekirjaga.
Olen saanud pika ja kirgliku kirja ilmunud foto kohta, kus rahvatantsurühma tüdrukutel olid peas rätid, mis olla ennekuulmatult jube, hoopis mingeid mütse olevat sel ajal lapsed kandnud.
Ja siiamaani hoian sahtlis kirja, kus esitatakse küsimus, kas mul on ajude asemel kartulipuder.
Otse loomulikult olen päris vastikuid vigu ka teinud. Kes ei oleks? Nuhtlen ennast nende eest pikalt ja põhjalikult.

Mina ei tõstaks mässu, kui mu nimes on üks täht valesti kirjutatud. See on üks piisk, ei, üks sajandik piiska meres. Vead on paratamatud.
Ma isiklikult olen ammu loobunud mõttest, et infostiihiat on võimalik kontrollida ja taltsutada. Teatud määral jah. Aga täielikult - meie ühiskonnas enam mitte.
Ilmselt ei tule tagasi see aeg, kus telekas oli kolm programmi ja postkastis kaks ajalehte ning kollase info tähtsaim levikanal oli OBS - odna baaba skazaala.

Minul isiklikult on kahju sellest, et väga raske on info-ookeanist leida kellegi ehedat mõtet, tõelist elutarkust. Midagi, mis võiks kellegi elu muuta, üles tõsta, anda uue vaatenurga. Sellist asja, mida kirjavead ja väikesed tekstikõverused ei riku. PÄRIS asja.
Ja sellepärast minagi selles supis viis päeva nädalas loksun, et rõõm ise taolist ehedat asja mõnikord leida ja teistega jagada on nii suur, NII suur, et annab jõudu jälle mitmeks pikaks nädalaks.

Tõeliste asjade leidmist teilegi!

3 comments:

iti said...

mis sa jamad ritsikukene, No mille sa hinnäst nuhtled? Ei jõvva sa ilman kõigi arvamuste ja õiguste perrä olla! Tekkuei vällä. Hoia iseennast-ütlen ma sulle!
Kõige tähtsam on su jaoks sinu pere, siis töö. Lastele on rõõmsat ema vaja.Lugejaskond mingu kukke.

Ann said...

Naljakas, tegin ka just postituse tööteemadel, aga just sellest vaarenurgast, kui palju heade mõtetega inimesi meie ümnber on.

Nimedega juhtus mul kunagi naljakas asi. Kunagi, kui esimest korda ETVle loo tegin (töötasin seal paar aastat projektipõhiselt), oli ekraanil mu eesnimi õige, kuid perekonnanimi sootuks vale. Mitte täheviga, vaid nimi, mis minuga kuidagi ei haaku.
Paar aastat hiljem sain selle inimesega reaalselt tuttavaks, kelle perekonnanimi mulle külge poogitud oli. Tema eesnimi on ka Anniki. Suhtleme siiamaani :)

ritsik said...

Õige, rõõmus ema on kõige tähtsam ;)
Ja seni ma seda tööd ilmselt püüangi teha, kuni veel heade mõtetega inimesi kohtan.