Poisid on nii armsad

Kerttu Soans kirjutab oma raamatus “Kui ma armastasin tislerit”, et kui tal jääb keegi kohtumisele tulemata või tekib lihtsalt mingi ajaline auk kusagile, siis on ta nii õnnelik. Ta istub kusagil kohvikunurgas teetassi taga või lennujaamas, vaatab inimesi ja reisib oma peas, iseenda elus, teiste inimeste eludes, harutab mõttejuppe. Soans ütleb, et see on kingitus talle, kui keegi jääb 10 minutit hiljaks.
Mina ootasin eile ujulas 20 minutit oma poega.
Tore oli.
Ujula ooteruum oli täis igas vanuses poisse.
Enamus poisse olid 9-10aastased. Selline armas aeg, et puberteet pole veel peale hakanud. Siledad põsed, suured silmad ja juuksetutt kuklas turritamas. Asjatasid oma pampudega, togisid üksteist ajaviiteks ja ajasid tähtsaid arvuti- ja autodejutte.
Mõnikord on sellised poisikesed haledad, kui neil ei ole elus ja kodus kõik hästi. Siis nad on kõhnad ja närvilikud või kühmus, silme all tumedad varjud, näos väsimus ja kurbus.
Need ujula-poisid olid hoolega hoitud ja rahulolevad. Rõõsad ja rõõmsad nagu väikesed notsud, ilusate kalliste riietega, terve jumega, puhanud.

Alati on huvitav mingit kollektiivi jälgida. Kes saputab keset tuba sulgi, kes seisab kortsus kulmul seina ääres, kes sebib ühe juurest teise juurde. Tulid paar isa oma poegadega ja nemadki käitusid samamoodi: mõni seisis vaikselt seina äärde, mõni alustas hoogsalt juttu.
Tulid suuremad poisid, nii gümnaasiumiealised. Peaaegu täiskasvanud, laiaõlgsed ja juba mehelike näojoontega. Natuke veel ja nad saavad valmis, peavad valmis saama. Otsustama, mida elus edasi teha, aega teenima, tööle, edasi õppima või naist võtma, isaks saama…
Siiski oli neis veel mingi habras poisilikkus ja hoiakus ebakindlus. Ei tea, kas nad lubavad end veel oma emadel kallistada? Vist mitte.
Saabusid kaks meest, võibolla mingid treenerid või juhendajad.
Noorem, vast 50nene mees erekollases dressipluusis astus sisse ja terve tuba sai teda täis. Tere joodikud! hüüdis ta vanematele poistele. No mis sina siin passid, ütles ühele väiksemale poisile. Kõndis nagu kukepoeg siia sinna, käed taskus, kulm kortsus ja nina püsti. Natuke ebakindlalt, sest pidi ootama ja mittemidagi tegema. Vanem hallipäine lihtsalt riietatud mees sisenes vaikselt. Ütles tere, vaatas ringi, kirjutas midagi üles, rääkis vaiksel häälel poistega. Kõik kuulasid.

Ja mina muudkui vaatasin, nagu televiisorist. Kuni saabus minu oma laps, märg ja rahulolev.
Kui teatud vanusest alates on tüdrukud täitsa ise ja suured, siis poistesse jäävad pikaks ajaks lapselikud jooned püsima. Et tahaks kohe kallistada. Võibolla seepärast emad kipuvadki oma poegi liigselt nunnutama. Võibolla mehed panevad paremini tähele tütreid ja imetlevad nende sirgumist.
Bussis vaatasin jälle tüdrukuid. Silma jäid kaks neiut, kes olid absoluutselt silmipimestavad. Nende erevalgeks ja kassikasuka värvi punaseks värvitud juuksed lehvisid, tikk-kontsadega saabastest algasid peenikesed jalad mille lõppemiskohta vaevalt varjas seelikutriibuke. Silmalaineriga ei olnud kokku hoitud.
Lapsed…