Kuidas mitte mõelda

See himustamise teema on mul hinge peal.
Jah, Mt 5:27-28 kohta teadsin küll ennegi aga pole selle üle varem pikemalt mõelnud.
Te olete kuulnud, et on öeldud: sa ei tohi abielu rikkuda. Aga mina ütlen teile, et igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on juba abielu rikkunud temaga oma südames. Ent kui su parem silm sind pahandab, siis kisu ta välja ja heida endast ära, sest sulle on parem, et üks sinu liikmeist hukkub kui et kogu su ihu heidetakse põrgusse.
Sealsamas mäejutluses on veelgi kohti, mis tänapäeva inimese (aga kindlasti ka inimese 2000 aastat tagasi) ohkima panevad.
Mt 5: 38-42 ärge pange vastu kurjale vaid keerake teine kõrv ette, laenake, kui palutakse jne.
Või 5:22-24, igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla; kes ütleb vennale tobu, kuulub suurkohtu alla aga kes ütleb “sa jõle”, kuulub põrgutulle.
Vaenlase armastamise käsku 5:44 on rahuajal veidi lihtsam pidada aga kui on sõda või muud vapustused…
Elu oleks ilus, kui kõik inimesed täpselt nii toimiksidki. Paraku me elame maailmas, mitte taevas. Nende põhimõtete järgimine tundub võimatu. No ausalt!
Võimatu tundub oma mõtteid juhtida ebameeldivatelt asjadelt eemale. Võimatu tundub peksjale teist põske pöörata. Kui kõik kristlased laenaksid kõigile, kes vaid paluda oskaksid, ei siis poleks sms-laene vajagi, vähemalt seni, kuni kõik kristlased pole veel kuuse alla kolinud. Mitte vihastamine….. minu puhul on see võimalik ilmselt vaid aju ja südame eemaldamise teel.
Vaenlase armastamist olen praktiseerinud. See tuli metsikute pingutuste tulemusel… no umbes 70% ulatuses välja.
Himustamise kohta kohe ei teagi. Defineerige himustamine. Reaalset soovi või plaani kellegi teisega liini ajama hakata pole olnud. Kas ekraanil Brad Pitti silmadega silitamine käib kah sinna kategooriasse? Või unes kellegagi… mis iganes?

Mis teha, kui meid on sellisteks lihalikeks, vihastuvateks, porisevateks olenditeks loodud. Me võime vaid oma südames tahta paremaks muutuda ja parandada käigupealt oma vigasid.
Vähemalt ma tahan. Kas õnnestub, pole kindel. Keskajal oli moes patumõtete eest ennast konkreetselt piitsutada. Või vahetpidamata palvehelmeid veeretades mõtted sündsad hoida. Huvitav, kas see aitas? Ja kas sellel oli mõtet?
Ma enesekriitikas olen muidu kõva. Kardan, et kui selles veel volüümi juurde keeran, ei jääks minust enam üldse midagi järgi.

Kelles teema mõtteid tekitas, vaielgem. Või blogige ja linkige mulle kommentaaridesse.
"Kui ma inimeste ja inglite keeltega räägiksin, aga mul poleks armastust, oleksin ma vaid kumisev vask ja kõlisev kelluke! Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõik saladused ja kõik tunnetatu, ja kui mul oleks kõik usk, nõnda et võiksin mägesid teisale paigutada, aga mul poleks armastust, siis ei oleks minust ühtigi!"
1Ko1:2