Ärevus

No küll on vaja vahetpidamata blogida. Ma kohe lähen tööle, siis olen vait.

Tahtsin natuke ärevushäirete kohta kribada, sest mind ennast huvitab.
Erinevate raskusastmetega ÄH-de all kannatab umbes 17% inimestest.
Lastel ka. Kuni 12 eluaastani on tavalised spetsiifilised häired nagu pimeduse kartus, või koertefoobia või vanemast lahutamise. Suurematel on põhilised üldine ärevus (hirm võimalik õnnetuste, lähedaste kaotuste, koolis ebaõnnestumiste jms pärast) ja sotsiaalfoobia (hirm suhtlemisega seot asjade pärast nagu avalikud esinemised sealh koolis vastamine, äkki tekib piinlik olukord, teised pilkavad jms.)
Lapseea ärevused võivad kuni täiskasvanueani kesta ja üha hullemaks muutuda, kui nendega ei tegeleta. Võivad ka depressiooni riskiteguriteks olla.
Üldiselt on ärevatel vanematel ärevad lapsed ehk pool süüd geenidest, pool õpitud käitumismustritel ja ebasoodsal keskkonnal.
Päris väikestel lastel võib ärevus väljenduda jonnihoogude või apaatiana. Koolilastel käitumishäirete ja halvenenud õppeedukusena (st kui enne on kõik ok olnud). ÄH-ga hakatakse tegelema siis, kui see segab juba elu. St kui ma kardan liftisõitu, siis lihtsalt ei sõida lifiga, meie linnas saab hakkama heasti ja viga ei miskit. Aga kui ma kardan pööraselt võõraste inimestega suhelda või eksameid teha või lennukiga lennata või kinniseid ruume, on juba keerulisem elada.
Ja veel. Mida väiksem laps, seda rohkem tuleb ÄH põhjusi otsida pereprobleemidest.

Ma lasteaiast mäletan kahte last, kelle vanemad just lahku läksid. No ikka päris halvasti need lapsed tol ajal käitusid. Ühel tüdrukul oli režiim, et nädal ema juures, nädal isaga teises linnas. Kord oli ta emaga ja isa teises linnas sõitis ära aga lapse hamster jäi sinna. Tüdruk täitsa meeleheitel, et mis loomake seal üksi teeb. Kaks kodu, kaks elu, uus ja vana ema, uus ja vana isa.. endalgi katus sõidaks. Plika oli nii ärrituv, et võis lambist kaaslasele turja lennata ja kolki anda.
Ilmselt lähevad taolised olukorrad mööda ja asjad rahunevad aga mis jäljed need jätavad? Mailille juures oli just juttu, millised stseenid ja laused lapsepõlvest veel 30stelgi hinges kipitavad.
Jahh..
Mul on ärevushäire juba paarkümmend aastat. Üldjuhul oskan sellele värdjale enne vee peale tõmmata, kui ta mulle vee peale laseb aga vahel kavaldab üle.
Nimelt kardan haigusi, nagu varemgi olen kurtnud- kui mul pea nädal aega valutab, kahtlustan endal ajuvähki, mitte ületöötamist. Väsinud liiga tihti- kindlasti taas mingi tundmatu tõbi. Õnneks on mul mõistev perearst... Saan aru, et jabur, aga hirm kerib ikkagi üles. Ja see võib viia selleni, et kui mul on parajasti natuke vilets olla, tühistan kõik toredad kokkulepitud üritused ja sõidud kartuses, et kukun tee peal kokku. Püsti loll, noh.
Ilmselt sai see kunagi alguse esimeses klassis põetud kopsupõletikust, kui pidin haigla üksikpalatis kuu aega veetma. Ja hiljem veel üht teist, mis seda süvendanud on. Sellestki olen kirjutanud.
A teie ärge närvitsege:)