Lillelise fliisi kaisus

Millegipärast tuleb emme asjade sees lastel kõige parem uni. Tarvitseb vaid mõnel lapsel õhtul meie voodisse maanduda, kui silm läheb iseenesest looja ja meie issiga peame unevedelaid jõmme nende vooditesse lohistama.
Kati võttis minu lillelise fliispleedi (pildil) (ma ise üldse fliisi ei talu, elektriseerun kohe), magab nüüd selle sees ja keeldub seda mulle tagasi andmast. Talvel nad kaklevad minu hommikumantli pärast. Ja kampsunite.
Mina jälle topin raamatut lugedes selja taha oma ema tikitud handega patja (ka pildil). Ta tegi selle siis, kui oli aastaid tagasi pikalt sinisel lehel.
Olen juba mitu päeva Katiga haiguslehel. Täna käisime arstil, kats on terve aga minul kurk tulipunane ja ausalt öeldes juba nädal aega vilets olla. Saan veel paar päeva kodus olla õnneks.

Haige olemise juures on parim see, et on aega olla. Ma olengi seal lillelise pleedi peal, päikeselaigus. Oma ema padja peal.

Loen paksu raamatut. Teen korra päevas oma väikese blogitiiru. Nagu et mis siis armsad naabrinaised räägivad. Vaatan uudistest, kas maailm on ikka alles.
Nüüd lähen vaatan, kas õunapommid on juba valmis. Esimest korda elus tegin.

Hiljem: Mmmmm! Ma olen osav! Õunapommid tulid perfektselt pehmed, pruuni turjaga ja kaneelilõhn täidab me tube nüüd....