.. eelmise postituse jätkuks
Tegelikult kartsid minu lapsed ka mõnevõrra koeri sinnamaani, kui me ise Lotte saime. Minu meelest on väga oluline, et lapsed teaksid, kuidas loomadega käituda, kuna võib neile läheneda ja kuna nunnutada.
Ma ise olen mitu korda erinevatel põhjustel hammustada saanud. Ükskord lihtsalt tormas lehmasuurune ketist pääsenud hunt tänavale ja hüppas mulle kätte kinni, dziisus olgu tänatud paksu talvejope eest!
Koeri ma sellegipoolest ei karda kuigi tänaval vastu jalutav lõrisev hunt võtab põlved nõrgaks küll.
Kui koertel jooksuaeg on, tekib just enne kooli ühele platsile nii 10-liikmeline lõrisev närviline kari ja vaat see on juba koht, kus ma ilmselt järgmine kord munitsipaalpolitseile helistan kogu oma koeraarmastuse juures. Parem viigu see kari varjupaika kui et mu lapsed peavad sealt läbi marssima.
Samasugust jõuetut viha loomaomanike vastu tunnen nähes kahemeetrise keti otsa kinnitatud koeri-tarbeesemeid. Mida ta muud oskabki teha, kui inimestele kõrri karata, kui sealt lahti kord pääseb?
Ja mis lugusid meediasse jõuab, teate ilmselt kõik isegi. Pole ime, et koerakartjaid aina juurde tekib.
Sellepärast peabki lastele õpetama, et koeral on hing ja isiksus, ja alati peab vastutama selle eest, kelle sa oled taltsutanud. Tundekasvatuse mõttes ei tea ma koerast paremat õppevahendit. Lapsed kogu aeg näevad ju, kas koer on rõõmus või kurb, miks ta on kurb, kas temaga peaks mängima või niisama kallistama. Koera armastus oma pere vastu on tingimusteta ja siiras. Õhtul on jällenägemisrõõm nii suur ja mõlemapoolne kui see suur volask sulle ennastunustavalt saba liputab ja koonu sülle topib:)
Kass seevastu ilmub lagedale vaid külmkapiukse liikumise peale... aga temagi on tore loom.
Olen end jutlustama unustanud, lähen koju laste ja loomade juurde:D
Lollidest loomaomanikest
Thursday, October 02, 2008
Posted by ritsik at 7:19 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
7 comments:
minu kaks kassi tulevad mulle alati uksele vastu ja kõnnivad kogu aeg sabas, kui kodus olen. Ja kui kass on jäänud minu kõrvale diivanile magama ja ma teise tuppa ümber kolin ning kui kiisu lõpuks ärkab - oh seda pahameelt! Tullakse nii kaebliku näugumisega mu juurde: "Kuidas sa võisid mind üksi tuppa jätta, sa kuri inimene!"
Aga koerad on jah, veelgi sotsiaalsemad. võibolla isegi liiga sotsiaalsed...
Gea ütles juba kõik ära mida ma siia kirjutama tulin.
Siiski lisan siia oma kogemuse. Tallinna hipodromi juures ründas mind perenaise vaikival nõusolekul üks dobermann. Enne seda ei teadnud ma midagi koertehirmust. Mina hoidsin neist eemale ja nemad minust ka. Pärast seda kui minu pikkune koer mul käe otsas rippus oma hammastega ja tema perenaine ei piuksatanudki, kartsin ma isegi kõige väiksemaid koeri. Võisin minitaksi nähes võõrastest inimestest kinni haarata ja nende seljataha peituda.
Praeguseks on hirm siiski taandunud. Oma lastel ei luba võõraid koeri silitada ka siis kui peremehed seda peaaegu et nõuavad.
Claara
Aga Claara, kuidas sa oma koerahirmuga mulle siis külla tulla saad? Ma pole veel lootust selles suhtes kaotanud:)
oi tänapäeva kassid tulevad hoopis krõbuskipaki krabina peale kohale :) õigemini ilmuvad nad kui imeväel kööki sinuga ühel ajal ja teevad kogu oma olemusega selgeks, KUI näljased nad on :) hommikuti toimub aga meil võidujooks, kes ennem trepist alla saab, kassid või mina. kassid on väga lahedad, eriti seltskondlikud on siiamid, kes sul sõna otseses mõttes järel käivad ja su tegemiste vastu huvi tunnevad (muidugi kui nad just ei maga :) )
mul on lapsepõlvest peale peres koer olnud, ma pole eriline koertekartja, aga ikkagi ründas mind Lasnamäel üks noor hundikas. muudkui hüppas ja iga kord hammustas. päris karm kogemus oli. aga hiljem lugesin kuskilt, et ma tegin ka vea - vaatasin talle pidevalt silma. koerad võivad seda rünnaku märgina võtta. nüüd ma annaks siuksele molkusele nähtavasti jalaga nii et tolmab. karta ei tohi, koerad tunnevad selle ära.
ehhh, karta ei tohi :D küllap ei allu mu emotsionaalne mina ikkagi mu ratsionaalsele.
meil on ka koguaeg koer olnud. nüüd enam mitte, sest linnakorter pole koera koht. aga küll tahaks!!!
ja kindlalt õpetaks looma välja. nüüd ongi ühiskonnas kujunenud, et karistatakse tublisid teiste tegemata jätmise eest. mitte ainult koerte koha pealt. mulle tundub see üldisem suundumus olevat. aga Eestis on kummalisel kombel tõesti kurjad koerad! Isegi Piiteris, kus on meeletult koeri, ei kohanud ma pelglikuke ühtki kurja koera! Seal on metroojaamade juures suured koertekarjad. Ikka suured koerad kohe. Mitte üks kord ei näinud, et nad agressiivsed oleks old. Äkki Ritsik peaksid nõuande lehel hakkama koerakasvatust õpetama/propageerima?!?!
oh aeg. mul on tunne, et need, kes taolistest nõuannetest midagi arvavad, kasvatavad niigi oma koeri normaalselt ja need, kes EI kasvata, ei hakka seda ka sajaviiekümne artikli peale tegema.
Nagu lastekasvatamisegagi: leht võib kirjutada ja reklaam hüüda, et ära löö last aga need, kes seda teevad, ei hooli taolistest nõuannetest.
Aga äkki jätab mõni koera võtmata kui loeb ja tõdeb, et tal pole nii palju panustada. Sest ma olen elus kahjuks näinud mitut inimest, kes on koera võtnud ja siis tõdenud, et ups, ta tahab ikka liiga palju vaeva.
Post a Comment