Mugin oma kalli vere eest lunastatud toodet- annekese šokolaadi- ja mõtlen, et kas hakkab minestus ka peale tükkima või ei.
Andsin elus teist korda verd. Käisime kolleegidega verejaamas ja kõik prouakesed on seal nii lahked, nii lahked, küsivad külauudiseid ja leheuudiseid ja saadavad ühekülameestele ja staardoonoritele tervisi ja ...
Ma ei tunne, et vereandmine mingi eriline heategu on. Kui öeldakse, et on vaja, siis lihtsalt võib ju minna ja anda, vaesemaks ei jää sellest ju.
Aga täna helistas solvunud mees. Ei tutvustanud ennast. Ta oli lugenud lugu, kus räägiti ühest üritusest ja muuhulgas ka selle kujunemisloost. Mees soovis parandada ühte aastaarvu ja oli pahane, et tubli tegijana mainiti ära üks isik, kes polevat seda hoopiski väärt. Väärt mainida oleks olnud hoopis üks teine isik, kes panustas tollesse üritusse oma aega ja isiklikku raha. Ta ei öelndus tolle väärt isiku nime (“selle ma jätaksin teile uurida”) aga mul tekkis kahtlus, et ta pidas isennast silmas.
Olgu mainitud, et too üritus leidis aset 26 aastat tagasi..
Näed siis. Teed omaarust head asja, paned sinna sisse oma aega, raha ja pühendumust aga 25 aasta pärast oled nii unustatud et isegi leheartikkel ei pea tarvilikuks sind mainida. Solvav tõesti..
Huvitav, kui palju me üldse teeme mingeid tegusid selle nimel, et end kuldsete tähtedega ajalukku jäädvustada? Kõikidest ei tule Mozarteid ja Michelangelosid, isegi majade külge pandud mälestusplaadid - näiteks annetajate nimedega - pudenevad kord prahiks.
Kui palju investeerime (mitte materiaalselt) oma lastesse selle nimel, et pärast tänu oodata? Lastel on 20 aasta pärast küllalt tegemist juba oma lastesse investeerimisega.
Olen mõelnud, et tore oleks olla mingi hea idee, organisatsiooni, võrgustiku käivitamise juures. Saaks tunda- ma olin seal, ma aitasin! Kuid mistahes väärt ideed ja süsteemidki kaovad aastate pärast.
Kõik on kaduv.
"Tühisuste tühisus," ütleb Koguja,"tühisuste tühisus, kõik on tühine!"
3Mis kasu on inimesel kogu oma vaevast,millega ta ennast vaevab päikese all?
4Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb,aga maa püsib igavesti.
5Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika,kust ta jälle tõuseb.
6Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul
ja alustab taas oma ringkäiku. 7Kõik jõed voolavad merre,aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud,sinna voolavad need üha. 8Kõigist asjust, mis väsitavad,
ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast.
9Mis on olnud, see saab olema,ja mis on tehtud, seda tehakse veel -
ei ole midagi uut päikese all.
HILJEM:
Nii kui olin Publish Post teinud, astus uksest sisse eideke. Astus on vale öelda, ta liikus sentimeeterhaaval ratastooli seljatoest kinni hoides. Tema käekotti kandis sama vana taadike, kõrvas kuuldeaparaat piiksumas.
Naine tahtis panna lehte tänuavalduse Tartu haigla arstidele. Et tema oma pika elu jooksul on olnud haiglates siin ja seal aga mitte kuskil pole nii sõbralikku suhtumist ja nii hoolivat personali kohanud, kui Tartus. Lubasin aidata tal seda teha.
"Neiukene, kirotage ikka ilosasti, küsige teiste käest ka nõu, kogu südamest, kogu südamest pange tänu sinna kuulutuse sisse," palus eidekene paksude prilliklaaside varjust pisarat pühkides.
Mis siis, et kõik on kaduv. Ka oma pisikeses kaduvas päevas võib keskenduda tänule ja headele asjadele, mitte mineviku kallal torisemisse.
Verest ja tegudest
Wednesday, October 29, 2008
Posted by ritsik at 4:21 AM
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
15 comments:
Tekkuõi vällä tullest mehetükist.
Kunagi raaios kajastasime bns uudist kohaliku transpordifirma juhi surmast autoõnnetusel. Toimetusse marssis õnnetuses olnud kaasosaline, kes tol hetkel roolis oli, et mille ta nimi vällä üteldi! Et nüt kõik peavad teda süüdlaseks. Ma seleti külh, et ma edestasi agentuuri uudist- a es avit amidägi, es saa too mehekene arvo.
Ega midagi ei ole teha.
Vere andmise eest muidugi avaldan kiitust! :)
A meil ei üeldagi, kes roolis olli, õnne Tiit P vai Tõnu K.
Plekktrummis oli üks tegelane, kes ei tõusnud enam voodist üles. Ei tahtnud. Tal oli voodi kõrval pliidike ja pott kus oli hall vesi, sest ta samas ikka ja jälle vees keetis oma spagetid kui kõht tühjaks läks.
Ma olen selle peale palju mõelnud. Vahel kui on stress siis mõtlen, et ei tulegi üles, jäängi voodi. Aga siis tuleb see tegelane meelde. Et ikka tundub, et ükskõik kui tühine, aga mis sa ikka teed kui midagi ei tee. Eriti tore kui teed midagi, millest jääb jälg (kuigi üürike) või millest ka teistele kasu on.
Aga teine küsimus see tunnustusvajadus. Eks ta ikka hull ole, kui seda rahuldada ei suuda. Vajadused ju erinevad. Ma olen ikka arvanud, et igaüks peaks oma elu nii elama, et ta oma tunnustusvajaduse rahuldatud saaks. Aga kui see pole õnnestunud... et oled teinud midagi 26 aastat tagasi ja siis nad tüübid sind ei tunnusta... eks väike okas on vist normaalne. Aga kui kohe toru haarama hakatakse ja õiendama - siis on ka mingi viga vist teo motiivides.
Ma olen ka sellist suhtumist kohanud. Ju see tunnustusvajaduse rahuldamine on siis suurem probleem. Inimlikult mõistetav. Aga kuulub just selliste madalate tunnete hulka, millega inimene võitlema peab igavest võitlust, et paremaks saada. Mulle tundub.
ritsik jaja, meil niisamuti, et miksi vanus ja edenimi. Aga väikese linna kohta suure avarii puhul pole rohkem vaja üteldagi.
Oh sa armas aeg, näed kuis vanainemse mõistva tennada.siin ei mõista inämp midägi ütelda.
Jah, Iti, tasub eeskuju võtta.
Triin, ma ei tea, kas selle tunnustamisvajadusega just võitlema peaks, kui see on meeldivasse kanalisse suunatud, siis miks ei (no ma ka ainult palga pärast oma tööd ei tee:D). Aga et selle nimel kemplema peaks, jah, kuidas keegi.
Ma polegi Plekktrummi lugenud, vist peaks.
Oi, minu vanaema oli ka see Plekktrummi tüüp, kes enam voodist ei tõusnud. Hull lugu!
Mulle kunagi üks hea sõber seletas, et tema jaoks hakkabki heategu sealtmaalt, kus tänu ei oodata. Et kui jääd tänu ja kuldseid tähti ootama, pole see enam heategu vaid ajendatud mingitest isiklikest motiividest. Mulle tundus siis ja tundub nüüdki see mõte sümpaatne. "Puhtast südamest" võiks see siis olla. Vaba madalatest ihadest. Aga need ihad teadagi on hirmus visad inimesest kinni hoidma :))
ma just praegu loen plekktrummi. hea on. loe jah!
See eidekese lugu oli mu tänase päeva ilusaim osa:) Tõesti-tõesti!
Ikka jaksu Sulle ka edasi märgata.
Plekktrummist. Mul ei lähe eales meelest see kujund "jälgida kogu maailmas toimuvat vanaema seeliku alt". Oh, oleks see võimalik! Või on siiski parem olla "keset mängu"? Mine võta kinni...
Kuulge ma pean niiviisi jälle raamatukokku minema ju aga mul on alles virn voodi kõrval:)
mina arvan, et kiitust ja tänu peab olema. ka heategude eest. me ei ole keegi plekkmehed. Iti on selles mõttes mulle nii armas, et nunnutab meid siin interetiavarustes (no võibolla päris mitte kõiki lugejaid otseselt nimepidi...) ja kohe tunned, kuis pai õigesse kohta läheb :) aga kahtlemata see on tase, kui teed heategusid ja ei oota tänu ega kiitust.
Jah, tegelikult on suur oskus öelda aitäh ja sellisel kombel, et tänatud isikul sellest hea olla oleks, mitte piinlik.
Ja kui Iti ütleb Ritsikukõne, siis mul ka süda sulab:)))
jaaa, muidugi peab kiitust ja tänu olema. no lugesite seda Itit, ta hull lubas bussiga ju mulle leivaastja saata :D
aga ma lähtusin hoopis teisest asjast. et mis on liikumapanev jõud. ja ideaalis võiks see olla puhas süda ja siiras (omakasupüüdmatu) soov aidata. siia alla ei käi näiteks need "käsipesebkätt" asjad. no et ma keedan moosi ja sa seeni ja siis vahetame, eksole. ärge nüüd kujutage ette, et ma ise kõikjal ja alati seda põhimõtet ise järgida suudan. aga ma mõtlen, et tegelikult see oleks hea. et ei oota mingit erilist täna. siis ei ole 26 aastat veel hiljem solvunud, et näää, mind pole vaja ja keegi mid ei hinda.
Mingi osa ootab vist kangekaelselt ikka tänu, isegi siis, kui kinnitad endale, et ainult omaenese heast südamest teed midagi. Kui tood tigedale naabrimutile näiteks poest piima ja see ei ütle noh ega jah tollepääle, siis..
Mulle on elus nii palju heategusid tehtud, et olen lausa rahul, kui saan kellegi heaks midagi teha, nagu vähendaks oma tänuvõlga universumi ees või nii.
mul on see universumi tänuvõlg kohe terve teema. ja olen sellega tegelenud.
ja tuleb ju kiitust ikka ka. nagu Anu just ütles, vaadake või Itit, kes meid kõiki poputab :)
Post a Comment