Itile

kes siin ja seal blogides nii armsasti mägi-eesti murrakus kommenteerib.
####
lõpetan siinkohal ajude pingestamise teemal, kas ma ikka olen selline, nagu peaks olema ja vastan teatud reeglitele ja parameetritele. Ju mitte. Mu meelest reegleid on kõikvõimalikke ja palju, tähtis on, et südame seadustega kõik hästi oleks.
####
Aga Iti kirjutas ühes kohas maasünnipäevadest. Kuidas juubelite tarvis ikka neljapäeval pool siga ette võetakse, rulaad ja sült neljapäeval, reedel shnitslid ja karbonaadid valmis tehakse ja laupäeval siis salatid ja stritslid.

Minu maasugulased peavad ikka samas stiilis sünnipäevi kuigi ehk rohkem tellitakse toit kuskilt kohvikust. Ma ise olen nii võõraks jäänud selles kõiges, mis kunagi ka minu elu osa oli. Naljakas, kuidas kõik ununeb.
Vanasti ikka võeti külaskäimist tõsiselt. Oli teada, et tullakse vist külla. Telefone ju polnud. Või msn-i. Tavaliselt oli sünnipäev või jaanid või midagi sellist, sest ega maainimene niisama naljaviluks linnaskäiku ette ei võtnud.
Laupäeva hommik algas meeletu koristamise ja kloppimisega. See kestis tunde aga sai lõpuks ühele poole. Siis algas palavikuline salatihakkimine, lihavasardamine (eesti rahvustoit shnitsel:)), hea kombe kohaselt tehti nii kartulisalatit kui rosoljet. Keldrist toodi üles parimad marineeritud kurkide purgid ja tumepunaselt sillerdav sõsrtamahl. Pliidirauad köeti punaseks ja seal podisesid kartulipotid, kapsakausid ning liha särises pannil.
Kui kartulid tulele pandi, hakkas juba õhtu lähenema ja ootusärevus oli suur. Mina sebisin lauale linasid ja kuldtriibuga taldrikuid, tasakesi tinisevaid kristallpitse ja punase-kollasetriibulisi morsiklaase.
Ja siis tulid külalised. Ilusad linnariided seljas, milles natuke ebamugav olla. Esikus pakiti lahti lilletuutud ja anti üle kingitused, lauale pandi tort,kus õitses terve peenratäis kreemiroose.
Ja siis hakkas sünnipäev. Oimetuks söömise ja telekavaatamisega. Kui õues juhtumisi külm oli. Maal oli mõnusam, seal mängiti kannelt või akordioni, lauldi Tule mulle Manni või Kaks laulijat, üks noor ja teine vana ning isegi rebiti vähe tantsu.

Ma ei tea, miks see toiduvärk nii tohutult oluline oli.
Minu kevadel surnud tädi Helju oli selle ala meister. Neid marineeritud seeni, täidetud mune ja lihalõike, mida alati nende pool pakuti! Espetsiaalselt minule toodi lauale kolmeveerandliitrine purk murakakompotti, mida ma õndsusest sulades peaaegu üksi nahka pistsin.
Helju sööke lihtsalt ei saanud söömata jätta, olid siis kartulivõtmise talgud, niisama läbiastumised või sünnipäevad, alati vankusid sa tema uksest välja, söömisest neljakandiline ja mõtlesid, et lähemad paar nädalat ilmselt rohkem midagi süüa ei tarvitse.

Kuidas naised küll jaksasid sedasi vaaritada? Kasvõi mu ema? Me isaga ka aitasime aga ilmselt mitte oluliselt.
Ükskord oli emal miski väiksem juubel ja kõik see ettevalmistuste rida käis, nagu tavaliselt. Tädi Maie oli veel abiks. Kõik sai valmis aga külalisi ei tulnud ega tulnud. Ja ei tulnudki! Ema, naabrinaine ja tädi Maie siis nukralt jõid viina ja tegid abituid katseid toidulaadungit vähemaks süüa. Ema oli kaua aega solvunud ja kurb. Sugulastel oli muidugi mõjuv põhjus mitte tulla: neil lehm hakanud poegima.

Praegu on seda rosolje ja moorpraadide värki vähemaks jäänud. Ma ise pakun külalistele tavaliselt miskit kooki või pirukaid, suvisel ajal grilli ja salateid, ei muud. Aga kui emale-isale maasugulased külla tulevad, siis ikka jah, kardulad tulele ja pann kah.
Tegelikult on nagu nukker ka, et ema juures need triibulise morsiklaasid ja kuldäärega taldrikud puhvetis igavlevad. Või supitirinad, kohvikannud ja vaagnad heeringarullide või täidetud munade jaoks. Ma pole elu sees täidetud mune teinud! Äkki võiks? Kui lahe oleks kiire grillimise asemel külalistele - või omadelegi- hoopis matsakast punaste krüsanteemidega kirjatud supitirinast suppi serveerida!
Võtaks aega, valmistaks ette. Koristaks ja keedaks. Rõõmuga, mitte sunniga.
Võiks proovida.