Kuidas elad, Ann?

Rakvere teatri tükk ja saal oli puupüsti noori-lapsi täis. Ma käisin oma tütrega, kes on Anni triloogia mitu korda läbi lugenud ja sõbranna pluss tema tütrega.
On see teismelistega teatri vaatamine ikka vanainimesele üks piin ja pingestus!
Meie taga istus rivi neiukesi, kes vahetpidamata mitte väga vaiksel sosinal kõike laval toimuvat kommenteerisid. Jajah, ma saan aru, et lavakangelase tegemistele tahaks kangesti kaasa elada aga ma kohati ei kuulnudki, mis näitlejad rääkisid. Ja piigad ise ka ei kuulnud, kogu aeg küsisid- misasja? mida ta nüüd ütles?
Minu kõrval istusid nii 4 klassi poisid. Ühe etenduse tegelase nimi oli Kristjan ja kujuta ette, minu kõrvalistuja nimi oli ka Kristjan! Seda elevust ja paanikat! Jäta või etendus seisma, et terve saal ikka kuuleks, et siin istub ka üks Kristjan.
***
Aga etendust ma väga ei kiida, õigemini lavastust. Suht heast ja popist raamatust tehtud tükk kippus jääma tuimaks ja staatiliseks. Esimeses vaatuses veel oli nooruslikku särtsu, teine vaatus toimus suvilas ja seal oli ainult üks pikk ja igav istumine ja vestlemine. Väga lahe oli etenduses aktiivselt kaasalöönud bänd, mulle väga meeldis.
Lisaks oli kaasatud nn jutustaja ja publikuga suhtleja, kes pani kõige huvitavamal kohal etenduse seisma ja pinnis publikut- nii, mis nüüd toimub, mida Ann võiks teistmoodi teha, mida te tahaksite tegelastelt küsida. Iseenesest huvitav idee aga hakkis etenduse nii tüütult ära. Krissu ütles: nad vist ise said ka aru, et vaatajad ei saa millestki aru ja tahtsid siis asjad üle seletada.
No miks seletada, noor inimene oskab äkki ise ka endalt küsida, miks asjad lähevad nii nagu nad lähevad ja mis võiks teistmoodi olla? Ärge alahinnake publikut!
Või et äkki oleks noortel lahe ise kohapeal arvamust avaldada?
eh, ma ei tea.
Noored TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengid-näitlejad olid tublid, neile pole mul midagi ette heita.
***
Tegelt ajas natuke ka etenduse temaatika närvi. Ann oli korralik tüdruk, kes asjaolude kokkulangemise tõttu läks vanematega tülli, jooksis kodust ära ja tegi tutvust "suurte inimeste" maailmaga. Tavaline asi. Aga ei peaks ehk jätma muljet, et see on tavaline ja norm asi? Minu arvates ei ole normaalne 14aastaselt suvilasse põgeneda, ennast seal segi kammida ja sobivalt mesikeelsele kutile süütus kaotada.
Ma TEAN, et asjad tihti nii käivad aga vähemalt selle etenduse põhjal ei jäänud mulle muljet (ja usun, et ka saalitäiele noortele), et see oleks vale. Ann tahtis sisimas koju tagasi ja läks ka, suurema ja targemana aga ...
Ma ei ole Valliku Anni-triloogiat väga põhjalikult lugenud aga kolmanda osa lõpuks läheb Annil-vaesekesel päris viletsasti, istub teine hullumajas ja otsib, kust otsast saaks uuesti elu elama hakata.
Ei ole kerge see suureks saamine, ei ole... Igaühel oma maailmavalu ja mured.
Mul oli kahju Rita-nimelisest tegelasest, kes oli probleemsest perest ja nagu natuke loll või nii, ning püüdis seda korvata eriti aktiivselt suurte inimeste elu (ja mitte selle parima poole) elamisega. Poiss ütles talle, et ta on ajudeta lehm ja saal hirnus naerda.
Kelle klassis poleks käinud mõni selline "ajudeta" isik, kelle eneseusk on nii maa sisse tambitud, et ei jäägi muud üle, kui mujal püüda ennast realiseerida? Meie klassi kahemeestest st naistest sai üks lapse 8 klassis ja teine kaksikud 9. klassis. Vat ei teagi, mis poiss-kahemehest on saanud...