töö

Minu töökoha aknast paistavad ainult aknad ja katused. Kui tahad tänaval toimuvat näha, peab põlvili aknalauale ronima. Aknad muuseas lahti ei käi. Terve korruse peale avanevad vaid kaks kitsukest rõduust. Kokkuhoid. Vahel kevadeti on selline tunne, et viska või tänavalt kiviga aknasse, et natukenegi värsket õhku ja kevadelõhna tuppa saada. Konditsioneer on küll olemas aga see puhub surnud, külma ja halvasti lõhnavat õhku ringi.
Enamasti pole meil aknast midagi vaadata. Mõnel juhul võib silmata vastasmaja akendel suitsetavaid või telefoniga lobisevaid näitsikuid. Vareseid ja kajakaid, kes teise maja katusel rivistuvad või mõnda toidupala nokaga lammutavad.
Praegu vahetatakse naabermajal katust. Kilede taga on fassaadile tõmmatud uus krohv, nüüd pannakse hõbedaselt kiiskavat plekk-katust. Päev läbi sebivad töömehed ringi. Pole neil kaitsevarustust ega midagi, ronivad mööda plekki nagu oravad. Päris raske tundub nende töö. Ämbreid veavad köitega üles. Turnivad tellingutel edasi-tagasi. Tõstavad, panevad, kinnitavad, kruvivad. Palava päikese ja vileda tuule käes, tundide kaupa. Ma küll ei jaksaks. Ühte tundigi ei jaksaks.
Samas tundide viisi arvuti taga istumine pole ka lihtne töö.

Huvitav, millise töö tegijad rohkem palka saavad?
Nende töö tulemust kiidavad maja elanikud loodetavasti aastakümneid. Püsiväärtus.
Minu töö on hea õnne korral täna sinu ja tema lauanurgal, veel parema õnne korral paar päeva jutuaineks ja ülehomme peldikus naela otsas...