ikka veel kurtmiselainel

Ma ei saa enam hädaldamisega pidama.
Miks need koolikotid peavad nii kohutavalt rasked olema?
Ja koolipäevad nii kohutavalt pikad? Või sõltub see õpetajast?
Mul plika tundub elavat suht iisit koolielu, kuigi õppimiseks kuluv aeg pikeneb pidevalt. Ega ta ühe jutiga ei õpi, vahepeal loeb või joonistab või vaatab niisama lakke. Aga ta kott on kerge ja meel rõõmus.

Poisil on väga tubli ja laia profiiliga klassijuhataja. Kuna ta käib muusikaklassis, lisandub tundidele veel kooriproov kord nädalas. Kuna ta hästi on ta ansamblis- veel üks lisatund. Kuna õpetaja arvab, et lapsena on kasulik kõik asjad selgeks saada, on neil veel lisatundidena tants (peotants, väga väikese raha eest, taas vajalik oskus ja väga staazikas õpetaja) ja male, mis poisile endale ka meeldib.
Kuna õpetaja arvab, et koolis peaks ikka suure osa kodutöödest ära tegema, sunnitakse neid jääma ka pikapäevarühma, tahavad nad seda või mitte. Põhjendus- kooliasjad on tähtsamad, kui hobid.

Poiss tahtis puutööringi minna- kaks korda nädalas ja talle väga meeldib. Me sügisel vaatasime, et jõuab ilusti aga kui nüüd on need muud värgid ka kõik käivitunud, siis kuidagi ei jõua poole 4ks tehnikamajja. POOLE NELJAKS- ja ta ei jõua, sest see pagana koolipäev on nii pagana pikaks tõmmatud. No ebanormaalne mu meelest!
Pluss veel korvpallitrenn, mis sellest aastast on edasijõudnutele juba 4 korda nädalas, mida ka on minu meelest liiga palju, aga kes rohkem käivad, saavad tublimateks ja saavad rohkem võistlema ja see on ka poisile nii oluline.
Kui me nii jätkame, siis on tal viis õhtut nädalas hõivatud, õhtud jäävad nii lühikeseks ja kuna ta veel õpib?

Kes palju teeb, see palju jõuab aga alles kolmas klass ju! Praegu on tal veel energiat küll aga kardan, et varsti on toss väljas.
Kust peaks koomale tõmbama?