Koolilauad

Esimene laud on Kati jagu. Millegipärast ei meeldi talle selle ääres eriti istuda, pigem joonistab, lõikab-kleebib ja kirjutab kõhuli põrandal või köögilaua taga. Tegemist on kuskilt ilma rahata saadud veneaegse kolakaga, raske küll aga sahtlid mahutavad meeldivalt palju ja lõputult tugev on ta ka.

Teine on Miku oma. Temalgi on kellelgi üleliigseks osutunud laud aga natuke kitss, ruumi on vähe. Laminaatplaat, ebameeldivalt külm ja sahtliboks ei taha alla ära mahtuda. Pildistamishetkel isegi suht korras.

Kolmas on Krissu laud. Tehtud tuttava ameeriklasest pereisa poolt, ise saagis plaadi ja pani jalad alla. Meie saime selle endale kevadel, kui nende pere Kameruni misjoneerima sõitis. Üle kahe meetri pikk ja sale laud on keskelt natuke lohkus, mina oma võrdlemisi kaaluka füüsisega seal peal istuda ei julge.
Aga see, mis laua peal valitseb.. no comments! Avanenud vaatepilt sundiski mind eile fotokat haarama. Pärast ajaloo jäädvustamist koristati siiski enamus kräppi ära, sest ma keeldusin selle essuhunniku ääres miljardite ja miljonite kirjapildi ja inglise keele sõnadega tegelemast.
Mis mul siin kisada. Kui mina veel noor olin- irv irv - tavatsesin aegajalt kõik oma riided kapist välja kraamida ja neid selga proovida. Garderoobi tagasi kappi paigutamine võttis muidugi päevi...
Ja kui ma diplomitöö kaitstud sain, rebisin kõik oma mustandid, märkmed, koopiad ja mõned eriti vihatud konspektid tibatillukesteks tükkideks, kultuurkiht sai mitme sentimeetri paksune ja kattis mu põrandat mitu nädalat. Lihtsalt vabastav oli paberivaiba peal tallata ja sõpradega seda õhku loopida.